Puhas rõõm

Noored ja tulised. Pop-up restoran N11

2012-02-26T20:15:00.012+02:00

8. veebruaril esinesid ühise õhtusöögiga 9 noort kokka, koos
nendega astusid üles ka sommeljee ja barista, noored nemadki.
Nimeks sai Pop-up restoran N11.
Üritus toimus Tallinna teeninduskooli uhiuues remonditud majas.
Eesmärk oli panna proovile noorte kokkade oskused ja selgitada välja parimad, loomingulisemad, tehnikates tugevamad ja kindlasti ka sõnaosavamad sellid või siis piigad.

Siin nad on noored ja ilusad, targad ja ambitsioonikad. Krestina Õun (Tchaikovsky), Vadim Fomenko, Mart Klaas (Chedi), Cäroly Aren(Nero), Mihkel Manglus (Tchaikovsky), Johannes Hõimoja (Neh), Ranar Singa (Senso), Martin Ludvig (Bocca) Joonas Koppel (Oko)

Päris roheline noortest polnud keegi, kokaõpingud olid seljataga pea kõigil ja töökohad mainekates restoranides olemas, kuid see on ju alles algus. Koka amet eeldab järjepidevat arenemist ja elukestvat õppimist. Arenemise hüppelauks on aga teadagi mõõduvõtmised ja 2014 a. Luksemburgi noorte kokkade MK-le suure tõenäosusega keegi sellest seltskonnast ka sõidab. Vanusepiiranguks võistlusel on 23, seega mitte rohelised, aga verinoored küll.

Sööming toimus niisiis värskelt “nõelasilmast” tulnud teeninduskooli aatriumis. Nägi välja klassikaliseslt korrektne, oli lausa galaks nimetatud. Teeninduses said kätt harjutada kooli kelneriõpilased, kes küll armsalt arglikult ja kuulekalt oma õpetaja sabas käisid, väriseval häälel püüdlikult sööjate eelistusi küsisid, kuid mingi suurema apsuga küll hakkam ei saanud.

Noorkokad olid jagunenud tiimideks ja loosi tahtel selgusid käigud, mida keegi õhtusöögil valmistas.
Krestina ja Vadim olid hea seisnud külmade suupistete eest, mida pakuti klaasi Hispaania kihiseva juurde enne lauda asumist. No ma ei tea, kas ma olin liiga jutuhoos või olid pakkujad liialt tagasihoidlikud, kuid mul õnnestus maitsta vaid peedi-kõrvitsa polentat minijuurviljadega. See oli täitsa eeskujulik amps. Valikus oli veel tiigerkrevett värske lõhemarja, kurgi-wasabimajoneesi ja seemneleiva tsipsiga. Grillitud kirsstomat toorjuustu, pesto ja röstitud saiaga. Mahe heeringas krõbekurgi ja värskendava õunasorbeega mustal leival.

Mart ja Cäroly pakkusid soojadeks suupisteteks. Koha ürtidega koos herne-mündi püree ja frititud porruga. Krevetid küüslaugu-tšilli õli ja tsipsiga. Ahvenarulli musta risoto, lillkapsa tsipsi, sidruni ja tillikaviaariga. Praetud kammkarpi peekoni-oa salati, Hollandi sfääri, oliivitolmu ja Peipsi tindi soolaga. Kõik see pillerkaar üheskoos ühel taldrikul pani kulme kergitama ja maitsevirvarris orjenteerumine polnud sugugi lihtne ülesanne. Siiski jäi eredamalt meelde ja pakkus üllatuse kammkarp Hollandi sfääriga, seda just molekulaargastronoomiale omase tehnika poolest. Lihtsamalt öeldes oli vedel Hollandi kaste palliks vormitud ja kammkarbidgi ümaraks lõigatud.
Silmale ilus ja hambale mõnus krõmps oli ka ahvenarulli lillkapsa tsips, vallatud sidruni- ja tillimaitselised tapiokipärlid lisasid veelgi silmailu ja maitsenüansse.

Mihkel ja Johannes valmistasid pearoaks pardifilee pastinaagi, pärlsibula, pudelkõrvitsa-ja portveinikastmega. Selle käigu juures oleks rohkem oodanud. Serveering oli väga ilus ja värske ilmega, kuid pardi maitse jäi nigelaks ning kontsistents nätskeks.

Ranar ja Martin vormisid juustukäigu selliseks: Laimi toorjuustukook. Kitsejuustu-tüümianikreem volovanis. Sinihallitusjuustu-Kataloonia kreem tšilliga. Parmesani korvike Parma singi ja rohelise salatiga. Taas oli tarvis läbi murda noorkokkade loomeinnust kantud maitserägastikust. Pinnale jäi siidine ja õhuline juustukook ja sinihallitusjuustuga Kataloonia kreem.

Magustoidu paugutas välja Joonas. Taldrikul oli Türgi jogurti- mustikajäätis mustika vannivahu, TNT ja lumega.
See taldrik oli tõeline sõjatanner, tundus, et sõda mängivad poisid on just plehku pannud. Esimene pilk taldrikule oli mul isegi vist pisut kuri. No, nüüd aitab! Maitstes siiski leebusin ja roaga lõpule jõudes sulasin vast kõige enam. Selgus, et lühend TNT šokolaadikoogil tähendab dünamiiti. Tänud Profa professionaalse abi eest! Ja see plahvatas suus tõepoolest, lillakas vannivaht pesi tulekahju jäljed, edasi sai kokku korjata šokolaadiriismed, lume ja muu “prahi”, mis paugatamine kaasa toob. Dessert on alati vastutusrikas käik. Siin sõltub kuidas otsad kokku sõlmitakse ja mis mulje kogu üritusest valdavaks jääb. Just sellest pealtnäha segasest taldrikust leidsin kõige rohkem innukust, ambitsoone ja nooruslikku entusiasmi, mis mu suunurgad ülespoole kergitasid.

Noored on teinud oma esimesed kindlad sammud. Loodetavasti mõjutavad nad toidumaailma omal uuel ja värskel moel siit alates üha kindlamalt.

Pildid tegi Lauri Laan, mina kritseldasin ka veidi.

Küülikumaks kirsikastmega

2012-02-24T14:37:00.006+02:00

Poetuuril tekitasid minus elevust Rannamõisa kirjaga pakikesed. Kõrvuti lebasid küülikumaks ja pardimaks! Oma ärevuses ei suutnud ma muidugi otsustada, kumba võtta, millist jätta. Ei hakanud ahnitsema, võtsin küüliku oma. Mälusopis oli pilt tema kaunist lillekujust. Minu meelest on küülikumaks äärmiselt atraktiivse välimusega. Justkui imeline õis või lahtirulluv lehvik. See sundis valima väärikaid kaaslasi. Kirsikaste, kodumaine musta sõstra vein ja näpuotsa täis kaneeli esitleb kaunist toorainet pidulikul moel.
Õitse me kaunis kodumaa! Elagu Eesti!

250 g küülikumaksa
200 ml piima
praadimiseks võid ja õli
2 spl jahu
1 tl kaneeli
soola
musta pipart
estragoni
50 ml Põltsamaa Tõmmut

Kirsikaste

200 g külmutatud kirsse
2 dl punast veini
soola
pipart
2 spl palsamiäädikat
2 spl tumedat muscovado suhkrut
1 tl maisitärklist

Vala piim maksale ja lase seista pool tundi või kauem.

Pane kirsid veiniga potti keema. Keeda vaiksel tulel, kuni pool vedelikust on aurustunud. Maitsesta soola, pipra, suhkru ja palsamiäädikaga. Sega maisitärklis vähese külma veega ja vala hästi segades kastme hulka.
Nõruta maks piimast ja kuivata majapidamispaberiga. Vala taldrikule jahu, sega juurde, sool ja kaneel. Veereta maksatükke jahus, klopi maha üleliigne jahu ja prae kuumal pannil õli ja või segus kummaltki poolt minut või paar. Vala peale õunavein ja lase veel minut aega haududa. Ettevaatust, liigne küpsetamine muudab maks tuimaks. Serveeri kohe koos kirsikastme ja rohelise salatiga.

Kana Sardiinia moodi

2012-02-22T23:32:00.007+02:00

Sardiinia-teemalise õhtusöögi jaoks retsepte lapates jäi muu hulgas sõelale ka Pollo con Finocchio nimeline e. siis kana fenkoliga. Aga enamasti juhtub ikka nii, et silma jäänud retsepte on kordades rohkem, kui ühte menüüsse mahub. Siis järgneb kurbmäng ja nii mõnigi idee peab taanduma, et oodata oma aega. Õigupoolest oli see retsept ka liiga lihtne osalemaks.
Argiõhtutel, kui nälg just kohe jalust ei niida, aga köögis pingutamise asemel pigem lebaks tunnikese diivanil, siiski just sobiv roog. Lennutad vaba vasaku käega ained potti ja lased end mõnusal aroomil, peale kosutavat puhkust, lauda paluda.

8 kanakintsu või -koiba
2 fenkolit
6 küüslauguküünt
1 väike purk kappareid või (musti)oliive
näpuotsaga kuivatatud tšillit
musta pipart veskist
200 ml valget veini
1/2 dl oliivõli
soola
2 tl fenkoliseemneid

Määri kanakintsud soola ja pipraga kokku. Pruunista pannil õlis. Pane kaanega ahjupotti. Lisa juurde küüslauguküüned, ribadeks hakitud fenkolimugulad, fenkoliseemned, nõrutatud kapparid,tšilli. Vala peale vein ja oliivõil ning küpseta 1 tund 180 kraadises eelsoojendatud ahjus.

Peedi-carpaccio krõbeda fetaga

2012-02-14T22:20:00.004+02:00

Säästkem kalleid inimesi suhkruüledoosist. Magus peet teeb põsed punaseks ja meeled vallatuks. Magusat Valentini!

kahele

2 toorest peeti
200 g feta juustu
peotäis mündilehti
praadimiseks õli

Kaste
2 spl punaveiniäädikat
4 spl oliiviõli
1 tl tumedat muscovado suhkrut
2 tl (kuivatatud)estragoni

Pese peedid ja keera fooliumisse. Pane 200 kraadisesse ahju küpsema. Küpseta umbes tund, olenevalt peedi suurusest. Veidi krõmps olek ei tee peedi puhul paha.

Lõika feta õhukesteks ribadeks (sobilikum kõvemat sorti fetajuust, feta-laadse pehme juustuga saab ka häda korral hakkama, kuid köögi koristamisele kulub hiljem üüratu aeg). Küpseta juustu kuumal pannil mõlemalt poolt paar minutit, kuni see muutub kuldseks. Tõsta majapidamispaberile jahtuma.

Viiluta peedid võimalikult õhukeseks. Juurviljakoorija või juustunuga on siin suureks abiks. Sega kastme komponendid omavahel ja vala peediviiludele, sega hoolega.

Tõsta peet serveerimistaldrikule, puista peale mündilehed ja krõbedad fetatükid.

Kui kallim mossitama hakkab, küpseta juurde mõni kobedam lihatükk ikka ka;)

Metspõrsas kolmel moel

2012-02-11T18:11:00.010+02:00

Jahimeestega tasub hoida häid suhteid. Hea jahiõnne korral muutuvad nad ülimalt lahkeks ja sinu külmkappi võib potsatada ilus tükk ulukiliha. Taaskord õnnestus mul osa saada jahiõnnest ja kaunilt kopsakas põrsakints maandus mu köögilaual. Sügavkülma ei raatsinud põrsakest vangistada, himu oli kohe proovida. Esmalt viib ulukiliha mõtted ikka pajaroale. Seekord sai pada vaevu aimatava šokolaadise maitse tänu kakaoga palsamiäädikakreemile, mis muutis pajatäie lausa luksuslikuks. Kooslus oli rikkalik ja tummine, samas sametiselt pehme ja nüansirohke. Kuldkollane kaalikas sulandus mahedasse maitsesse ja lisas patta värvilaike.

Paras ports ülejäänud lihast sai seibideks lõigatud ja marinaadiga üle valatud, et siis külmkapis kannatlikult oma tähetundi oodata. Samal ajal vormisin viimse lihakäntsaka nööri abil ahjupraeks. Maitsestatud liha võib külmkapis vabalt paar päeva oodata, kuni sul uuesti lihahimu peale tuleb.

Noore metsanotsu kintsuliha on väga tänuväärne tooraine, sobib valmistada mitmel viisil. Lemmikut on raske valida, pingerida ei tule, pigem lõputu ring.

Šokolaadine metspõrsapada

700 g metpõrsa liha

2 spl jahu

praadimiseks õli

3 spl kakaoga palsamiäädikakreemi

4 küüslauguküünt

3 spl granaatõuna kastet(Naršarab)

1 keskmine kaalikas

1 sibul

tüümiani

rosmariini

soola

värskelt jahvatatud musta pipart

200 ml metslooma puljongit

Tükelda liha kuubikuteks. Patsuta majapidamispaberiga kuivaks ja veereta kergelt jahus. Kuumuta õli pannil ja pruunista lihatükke kuldse jume saamiseni. Vala liha ahjupotti, lisa kuubikuteks lõigatud kaalikas,tükeldatud sibul, küüslauguküüned, puista peale tüümiani ja rosmariinilehekesi. Sega palsamiäädikakreem ja granaatõunasiirup omaval ja lisa lihale. Sega hästi läbi. Vala juurde kuum puljong ja pane 150 kraadisesse ahju. Küpseta 2 tundi, kuni liha on pehme ja mure. Vajadusel maitsesta soola ja pipraga.

Marinaad metsanotsule

700 g metssealiha

1 laim

2 spl tšilliga maitsestatud oliiviõli (või tšillikaun)

1 dl oliivõli

2 spl sojakaste

2 spl granatõuna kastet(Naršarab)

1 spl muscovado suhkrut

tüümiani

3 küünt küüslauku

soola

Pigista laimist mahl ja sega juurde kõik koostisained. Lõika liha ristikiudu 2 cm jämedusteks viiludeks. Lase lihal marinaadis tõmmata 24 tundi külmkapis. Tund enne küpsetamist võta liha toatemperatuurile.

Küpseta grillil mõlemalt poolt, kuni liha on küps ja kuldne. Metssea liha on soovitav küpsetada täiesti läbi, tänu marinaadile jääb see siiski mahlane.

Liha võib pruunistada ka pannil ja asetada siis 7-10 minutiks 200 kraadisesse ahju järelvalmima.

Ahjupraad metspõrsa kintsust

700 g liha

3-4 küüslaugu küünt

paar oksa rosmariini

soola

pipart

1 sidrun

2-3 spl oliivõli

Määri liha soola ja pipraga kokku. Eralda rosmariini ja tüümiani lehekesed varre küljest, viiluta küüslauguküüned. Sega kokku sidrunimahl ja õli ja määri see lihale. Puista maitsetaimede lehed ja viilutatud küüslauguküüned lihle ja keera liha rulli, seo majapidamisnööriga tugevalt kinni. Kui liha on kaunistatud kerge pekiribaga jäta see väljapoole. Lase maitsetel külmkapis imbuda liha sisse. Lihal võib lasta maitsestuda kuni paar ööpäeva, kui on kiire siis paar tundi.

Küpseta pool tundi 200 kraadi juures, vähenda kuumust 160 kraadini ja küpseta veel 45 minutit, kuni liha on läbiküpsenud.

Kuni liha küpseb on aega teha mustasõstra- veinikastet.

Mustasõstrakaste

300 g (külmutatud)musti sõstraid

200 ml punast veini

1 sibul

2 küüsluguküünt

soola

suhkrut

musta pipart

2 spl võid

palsamiäädikat

Haki sibul ja prae võis madalal kuumusel, kuni muutub klaasjaks. Lisa hakitud küüslauk. kuumuta veel veidi ja lisa marjad. Kalla peale vein ja lase madala tulel kokku keeda, kuni vedeliku on alles pool esialgsest kogusest. Suru segu läbi sõela ja maitsesta palsamiäädika, soola, pipra ja suhkruga.

Soomes veskil

2012-02-02T13:48:00.012+02:00

Jah, tänaseks on see leib juba ammu söödud ja tuleb tunnistada, et kadus laualt kiiremini, kui ei iilal varem. Leib, nagu leib ikka. Kodus küpsetatud, nagu ma seda juba vist ligi kolm aastat teinud olen, aga seekord oli tooraineks Soomest toodud värskelt jahvatatud jahu. Ah, et miks Soomest?
Juba suvisel blogardite retkel Soome ajasin kõrvad kikki, kui Aki Arjola, Eat & Joy Maatilatori vedaja, mainis, et vastupidiselt üldlevinud arvamusele valmis jahvatatud jahu kaua ei säili.

Kohe jahvatamise hetkel, kui purustatakse terad hakkab vili kaotama väärtuslike vitamiine, mineraalaineid, mikroelemente ja rasvu. 2-3 nädalaga haihtuvad pooled B-rühma vitamiinidest. E- vitamiin hävineb juba jahvatamise päeval. Seega, et organism saaks saaks toidust kätte võimaliku parima “kütuse” soovitatakse kasutada leiva ja pudru valmistamiseks väskelt jahvatatud jahu. B- rühma vitamiine on kaheksa, igal neist on oma ülesanne. Kuid äärmiselt tähtis on nende kõigi üheaegne koosmõju. Viljatera ei kujuta endast ainult esmatähtsate ainete ladu, vaid ka sisaldab täpselt neid kõiki õiges tasakaalus. See kõik käib täistertajahude kohta. Veel jahvatamisest loe siit.

Valge nisujahu on nii ehk naa surnud toode ja seda jahvatatud kujul säilitamine enam halvemaks ka ei muuda. Rafineeritud jahust on kadunud kõik kehale vajalik ja seda süües ei varusta me keha vajalike toitainetega, vaid sunnime teda kasutama oma vitamiini, mineraalainete ja mikroelementide tagavarasid.

Nüüd külastades uuesti Eat & Joy Maatilatori uut, avarat ja valgusküllast müügipaika Kluuvi kaubanduskeskuses suristasime kaasblogarditega suure huviga miniveskite kallal. Kaalusime ja kallasime puidust kausikesega teri krõbinal veskitesse ja uurisime huviga teraviljakotte. Minu reisikotti mahtus veidi üle kilo värskelt jahvatatud rukkijahu, millest kohe koju jõudes leiva küpsetasin. Olin äärmiselt põnevil, et kas siis on mingit vahet ka maitses tunda. Peab tunnistam, et oli päris oluline vahe. Leib sai hästi aromaatne ja kuidagi sügavama maitsega. Nojah, seda kirjeldada on paras katsumus, kuid proovige ise järgi, kui veskivõimalus tekib. Päris kindlasti, aga varustasin keha parima “kütusega”, peale leivaviilu söömist püsis täiskõhutunne ikka jupp maad kauem, kui saia näkitsedes.

Ma ei teagi nüüd kas hakkan Soomes veskil käima, või oleks mõistlik selline miniveski koju soetada:) Kuni asja kaalun, lubas kallis kaasa Helsingi tuurilt jahukotikesega naasta. Palju pole ju korraga vaja kanda, ikka vaid sedavõrd, et kohe samal päeval ära kulutada jõuaks. Aga loomulikult on veski soetamine otstarbekam, pealegi ei võta see üldse palju ruumi. Viljateradki siinsete ökopoodide valikus olemas.

Veskipildi tegi Lauri Laan.

Peale veskitoa oli Eat & Joy Maatilatoril muudki põnevat. Seal jahvatatakse vilja, küpsetatakse leiba, raiutakse liha, roogitakse kala ja pakutakse kehakinnitust. Kogu kaubavalikalik koosneb Soome väiketootjate ja talunike toodetest ja on kasvatatud ehtsalt mahedal viisil.

Piimabaarist saab toorpiimast valmistatud jooke ja jäätiseid. Lisaks veel magusaid kooke ja küpsetisi

Köögist saab toekamat kehakinnitust.. Seekord oli lõunaks kapsasupp lambalihaga. Suitsulõhe salat ja valgehallitusjuustu salat.

Suur leivaahi küpsetab kohapeal jahvatatud jahust leivad.

Liha peab kindlasti enne letile jõudmist mõned päevad rippuma.

Kliendid on teadlikud ja valivad.

Boris - elueliksiir

Värsked leivad rätiku all.

Armas piim

Sõbralik ja asjatundlik teenindus.

Alati tasub läbi põigata, meie veetsime seal pika pärastlõuna.

Siidriküülik viigimarjadega

2012-01-25T23:43:00.006+02:00

Ongi talv oma täies hiilguses kohal. Valge puhas lumevaip, krõbedad külmakraadid, kutsuvad suusarajad ja vahest sekka mõni eriliselt ere hetk täis silmipimestavaid päikesekiiri.
Suuskadelt pühkisin tolmu ja sättisin käeulatusse. Metsa seekord veel ei jõudnud, kuid küll ma varsti lähen. Enne minekut pistan paja ahju.

1 küülik
paneerimiseks 2 spl jahu
soola
õli praadimiseks
1 pudel naturaalset siidrit
1 sibul
2 küüslauguküünt
1 porgand
5-6 kuivatatud viigimarja
kuivatatud salveid
musta pipart

Tükelda küülik 6-eks tükiks. Veereta liha kergelt soolaga segatud jahus. Pruunista küüliku tükid pannil kuumas õlis, kuni need muutuvad kuldpruuniks. Tõsta ahjupotti. Haki sibul ja lõika porgand suupärasteks tükkideks. Kuumuta sibula- ja porgandirattaid veidi kuumal pannil, lisa ahjupotti. Pane potti ka küüslauguküüned, salvei, viigimarjad ja vala peale siider. Küpseta 150 kraadi juures 2 tundi.
Lisandiks sobib värske salat ja kuskuss.

Tatrapliinid

2012-01-23T11:59:00.009+02:00

Viimane blogardite külaskäik Mooni kujunes eriliselt toredaks. Tegelikult on seal olles alati pigem tunne, et oled sõpradel külas, kui kohvikus. Seekord oli koos hulgaliseslt toidusõpru. Hästi mõnus oli, et külalislahke pererahvas leidis lisaks meie kuninglikule kostitamisele aega ka elust ja toidust juttu puhuda. Jutuajamisest ajendatuna jäid meelde mõlkuma mitmed toidud Mooni menüüst, mida tahaks kodus ka järgi proovida. Romani ja Igori kokakäekirjad on selged ja lihtsad, lausa kutsuvad proovima, kas õnnestub koduköögis midagi sarnast korda saata.
Seekord proovisin tarajahust pliine valmistada. Kõik retseptid, mis mu otsingute teele jäid, sisaldasid lisaks tatrajahule veel nisujahu. Mul oli millegipärast kangekaelne arvamus, et proovin läbi ajada ilma nisujahuta. Kaks ööpäeva taina kääritamiseks tundus ka üüratu aeg olevat. Seepärast võtsin appi alkoholivaba õlle, et käärimisprotsessi kiirendada. Vihje õlle kohta jagas meile Jana, Mooni särasilmne perenaine. Mooni pliinid valmivad samuti õllega, sest aega oodata pole ka restoraniköögis.

100 g tatrajahu 
200 ml piima 
1 pudel tumedat õlut 
11 g kuivpärmi

Sega pärm jahuga. Vala juurde käesoe piim ja lisa toasoe õlu. Lase käärida tund aega.

3 muna
2 spl hapukoort
 maitse järgi soola 
1 sl suhkrut 
150 g nisujahu (mina kasutasin tatrajahu) 

Eralda munakollased valgetest. Sega eelkääritatud taina hulka munakollased, hapukoor, maitseained ja jahu. Sega hästi läbi. Vahusta munavalged ja sega kergelt tainaga.
Tõsta tainas lusikaga pannile kuuma või ja õli segusse. Küpseta keskmisel kuumuse mõlemalt poolt kuldpruuniks.

Juurde sobib törts hapukoort, peeneks hakitud punast sibulat ja sutsuke siiamarja. Miks mitte ka heeringas või soolalõhe.

Mina määrisin värske lõhesaba(200g) kadakamarjasoola ja pruuni suhkru seguga (1 spl soola ja 1 tl suhkrut) panin karpi ja kallasin üle džinniga, nii, et kala oli üleni kaetud. Lasin maitsestuda üle öö ja lõikasin õhukesteks viiludeks.
Mari-Liis maitsestas lõhet viinaga. Olen Mari-Liisiga sama meelt. Otsatükki esimene viil oli vast liialt tugeva maitsega, kuid järgmised viilud juba tunduvalt leebemad ja parajalt “küpsenud”.

Loe veel Tuuli siidisest pasteedist.

Blogi juba kolmene

2012-01-18T23:34:00.008+02:00

Kolm aastat blogimist on täis saanud. Aeg lennutada šampanjapudelilt kork ja meenutada, mis kolmandasse blogiaastasse mahtus. Tükike blogilugejate lemmik kooki pole ka pidupäeval liiast.
Lisaks toidutegemisele, retseptide arhiveerimisele ja pildistamisele on blogimine kolmandal aastal virtuaalmaailmast otsaga reaalsesse jõudnud.
Pop-up kohvikuid, kus oma kätt ja koduköögi võimsust olen proovile pannud, on avatud lausa mitmel korral. Solarises veebruaris, Sadamaturul varakevadel ja südasuvel ning Pärnus augustiunetusel. Kuigi ma iga uue alguse juures olen olnud kahtlev ja skeptiline, on see tunne täielikult haihtunud niipea, kui koogid letil ja kunded kohal. On olnud ülevad hetked ja ehedad emotsioonid.

Toredad kohtumised teiste toidublogijatega on päevadesse vürtsi lisanud. Nauditavateks on kujunenud meeleolukad restoraniõhtud ning toidureisid kaugemale ja lähemale.

Kokaraamat, video ja kokasaate lindistus on pannud südame ohtlikult kiiresti põksuma.

Kaastöö ajakirjale “Psühholoogia Sinule” on suurepärane võimalus oma toidukirge välja elada.

Eriti tänulik olen Sulle, armas blogilugeja, selgub, et sel aastal on unikaalseid külalisi olnud 23 214. Suured tänud 450 kommentaari eest, millega olete seda blogi täiendanud.

Tulge jälle!

Teid oodates,
Piret

Muru purud

2012-01-16T00:03:00.014+02:00

Muru on restoran Helsingis. Tegu pole siiski mingi rohusööjate paigaga, soome keeles tähendab muru hoopiski puru või raasukest. Restoran on nimele vastavalt väike ja koduselt hubane, vaid õhtusöögiks avatud paik. Oi, kui vähe on selliseid kohti, kus kohe uksest sisse astudes tunned iga ihukarvaga, et siia sa kuulud. Helsingi-suuruses linnas on aga palju neid, kes samamoodi tunnevad, sest tänavalt sissejalutades vaba lauada saada suurt lootust pole. See-eest on neil mugav online broneerimisüsteem ja meil vedas. Oli meeles paar päeva enne Helsingisse minekut broneering teha ja saime selle õhtu viimase kahese laua, küll ainult kella viieks õhtul. Esmalt tundus küll veidi varajane aeg õhtustamiseks, kuid uudishimu oli piisavalt suur, et päevakava õhtusöögi järgi sobitada.

Niisiis Murus on kõik pisike. Ruum ja menüü, aga iga puru saab taldrikult kokku kraabitud ning iga detail ruumis räägib kõneka loo.
Baari kohal mustal tahvlil kirja pandud nimed annavad teada, kes täna köögis ja saalis sinu õhtu õnnestumiseks oma panuse annavad. Teenindus on siin siiras, sõbralik ja asjatundlik. Teenindajaid on väikese 30 kohaga restoranis neli viis. Ruumi muudab mänguliselt põnevaks seinale toetuv redel, mis viib lae all asetsevale poolkorrusele või õigemini laiemale riiulile, kus veinitagavarasid eksponeeritakse. Valgeid linu ja lühtreid ruumis pole, mööbel on lihtne ja väärikalt tagasihoidlik. Samas on üldmulje nii mõnusalt elegantne, kui ka soojalt kodune. Küll aga püüab pilku ruumi kõrgest laest alla rippuv veinipudelitest valgusti.

Menüü vahetub iga päev ja on lühike. Pakutakse 4 käigulist päevamenüüd, millel pole mingit pistsmist päevapakkumisega. Menüü on kokku pandud parimale päeva toorainele toetudes. Samas jäävad sööjatele ka vabad käed, vahetada soovi korral välja mõni käikudest. Alati on võimalik vahetada liha kala vastu või vastupidi. Päevamenüüle lisaks on ka nn. pisike püsimenüü, mis kirjas seinal. Valida võib ka neljakäigulise menüü asemel, kahese või kasvõi viletsa isu korral vaid ühe roa. Mõistagi saab valida toitu koos veiniga või ilma. Menüü juurde on sobitatud ka klaasi kaupa sobivad veinid ning veininõu tasub kuulata, majas töötab Helsingi esisommeljee.

Meie asume uudishimulikult nelja-käigulise menüü kallale, laseme endale kallata ka sobitatud veinid iga roa juurde.
Kruvime niigi tekkinud isu esmalt cavaga suuremaks ja krõbistame juurde sooja leiba, mis paberkotis lauanurgale poetatakse. Pudelivett restoran ei paku, tuuakse filtreeritud kraanivett. Mullivee sõprade rõõmuks on osa veest siinsamas köögis kihisema aetud.

Ehkki ma olen sedasorti veidrik, kes peab oma toite vahetpidamata fotokaga jäädvustama, juhtub minuga aegajalt ka seda, et olen taldrikutäiest nii lummatud, et unustan kaamera järgi haarata. Nii läks ka seekord. Nutt oli kurgus, kui viimseid palu taldrikult korjates tardusin, et ma olin ilma pilti tegemata kõik nahka pannud.

Minu tähelepanu kuulus jäägitult pardirinna pastramile, kitsejuustukreemile, röstitud peedile ja magusale siirupisele kastmele, millele ma kohe kahvliga kallale asusin. Pastrami tähendab liha valmistusviisi, mida enamasti kasutatakse loomaliha puhul, kuid maailm areneb ja laieneb. Siinkohal oli pardifilee esmalt maitsestatud ürtidega ja seejärel kergelt külmsuitsutatud. Õhukesed punerdavad lihaviilud olid pehme suitsumaitsega, mis lasi pardiliha iseloomulikul maitsel siiski jõuliselt särada. Lisandid moodustasid imelise ansambli ja iga puru sai kokku korjatud. Pildi sain naaberlaua kohale kummardudes.

Metsik siig (kelner toonitas seda korduvalt, et see pole mingi kasvatuse kala), maapirnisalati ja trühvliga maitsestatud
kaste sobitus olivaliselt juurde pakudud Riesling’uga, mis oli tuntavalt petrooline. Olin lummatud, kuigi ma pole suur Rieslingí
austaja.

Maitsesime ka põhjpõdra muredaks küpsenud külge tüümianiga maitsestatud béarnaise kastme, läätsede ja juurviljadega.

Juustutaldrikul ilutses punahallitusjuust ja toffe-maitseline kauaküpsenud gouda, seltsiks hapukas kirsi tšatni.

Magustoidu oli kokad nimetanud vaeseteks rüütliteks. Krõbedaks röstitud kohapeal küpsetatud brioš, karameliseeritud ananass, marjad ja sidrunheina jäätis.

Murus ausatakse hooajalist ja võimalusel kodumaist ning väiketootjatelt pärit toorainet. Toiduvalmistamise tehnikad on rahvusvahelised, nii nagu kogu meeskondki. Tõsi, nende soomekeele oskus on lihvitud niivõrd perfektseks, et välismaalasteks neid küll ei pea. Vaid väike keelevääratus paljastab päritolu. Kui kelner lubab, et tulemas on murulaugujäätis tõusevad minu kulmud juuksepiirini, kuid kohe saan oma näolihased lõdvestada, kui kelnerile meenub hetke pärast sõna sidrunhein. Nojah, soome keeles ruohosipuli (murulauk) ja sitruunaruoho (sidrunhein) on sarnased küll:)

Viimne kui puru sai hoolega kokku kraabitud ja ilmse mõnuga nahka pistetud. Oli üks viimase aja meeldejäävamaid restoranielamusi. Ootan juba, et pääseks üle kontrollima.

Heeringas kasukaga

2012-01-06T00:17:00.003+02:00

Imelist uut aastat!

See Vene köögi klassikaline retsept meenub mulle tavaliseslt alati uue aasta alguses. Ei tea miks? Võib olla on oma osa selles just aasta algul Tallinna tänavapildis promeneerivatel vene prouadel. Kelle õlgu katavad külluslikud karusnahad. Mõned kehakatted on ülepakutult rikkalikud, osad siiski jalustrabavalt šikid. Tõsi, see aasta jäi kasukaparaad viletsa ilma tõttu oodatust kesisemaks.

Aga heeringale sobib vammus kenasti. Kirev porgand ja peet koos pehme valge hapukoorega mässivad kalakese mahlasesse embusesse. Tuleb vaid kihid kergelt üksteise peale tõsta ja luksuslik kooslus ongi sündinud. Suurepärane sobivus, olgu ilm, milline tahes.

2 porgandit
1 suurem peet
peotäis rohelist sibulat
murulauku
2 fileeritud heeringat
200 g hapukoort
3 muna

Keeda porgandid ja peedid vees pehmeks, kuid mitte lödiks. Lase jahtuda. Keeda munad.
Riivi jämeda riiviga porgand ja peet. Haki heeringas väikesteks kuubikuteks. Peenesta sibul ja murulauk. Purusta kahvliga muna peeneks puruks. Lao kõik ained kihiti kaussi. Näiteks nii: porgand, peet, heeringas, sibul, murulauk, hapukoor, muna. Siis korda veel kord kõiki kihte, jäta pealmiseks kihiks hapukoor ja raputa peale ülejäänud ained peente triipudena.
Soovi korral võib lisada ka keedetud kartulitest kihi ja hakitud mugulsibula. Kastmena sobib hapukoore asemel ka majonees.

Nugat, vaarikad ja terriin

2011-12-31T17:26:00.008+02:00

Veel üks retsept, mis mahub lõppevasse aastasse. Magus ja värvikas, nagu lahkuv aastagi.
Vaatan tagasi tänutundega ja lasen tal minna. Keskööl keeran ette uue puhta lehe. Loodan, et oskan ära tunda ja talletada uued mustrid ja maitsed, millega täiendada niigi täiuslikku valget ja puhast.

Naudinguterohket ja säravat uut aastat kõigile!

400 g külmutatud vaarikaid
50 g tuhksuhkrut
200 g pähklinugat (Odense)
450 ml vahukoort
50 g mandleid
50 g pistaatsiapähkleid

Serveerimiseks pistaatsiapähkleid

Sulata vaarikad. Sega tuhksuhkruga ja purusta sauseguriga. Suru läbi sõela. Vooderda keeksivorm toidukilega. Seda on mugavam teha, kui määrid eelnevalt vormi kergelt õliga üle, siis jääb kile ise ilusti vormi seinte külge kinni. Vala vaarikapüree vormi ja pane tunniks sügavkülma.

Kuumuta pliidil 2 dl koorest, sega juurde pähklinugat. Pidevalt segades kuumuta, lase nugatil sulada. Kuumuta madalal temperatuuril kuni segu pakseneb, tõsta kõrvale ja lase jahtuda.
Vahusta ülejäänud koor tugevaks vahuks. Sega ettevaatlikult juurde jahtunud nugati segu, alt üles tõstetega, kolmes jaos. Päris ühtlaseks segada pole vaja, nii jääb terriin mõnusalt triibuline. Lisa juurde pähklid ja mandlid. Vala külmunud vaarikapüreele, kata toidukilega ja lase üle öö sügavkülmas seista.
Enne serveerimist tõsta sügavkülmast tavalisse külma ja lase 20 minutit seista. Kummuta taldrikule, eemalda toidukile ja raputa peale mõned pistaatsiapähklid. Lõika kuuma vette kastetud noaga parajad viilud.

Patee või pasteet. Petise trühvli-pardipatee ja aus kanamaksapasteet.

2011-12-30T22:22:00.014+02:00

Ons neil kahel üldse vahet?
Pasteedi puhul kahtlusi ei teki, enamasti tuntakse ja teatakse seda siidist või siis jälle robustsemat leivamääret. Üldlevinud on ka põhikomponendina maks.
Pateed tehakse põhiliselt lihast, lisaks veel maks, vürtsid, ürdid, konjak ning küpsetatakse ahjus, vesivannil, ahjuvormis või tainakaane all. Patee peaks olema pehmema kontsistentsiga ja määritav (klassikalises variandis). Siiski lubavad mitmed retseptid selle ka sootuks ahju panemata jätta. Mulle just üks selline silma jäigi. Ja kuna see oli ristitud kelmikalt “petise pateeks” ning sisaldas veel ka lusikatäie trühvliõli, mis mul just pudelpõhjas kasutust ootas, läks petupatee valmistamiseks. Hoog oli nii suur, et ei saanud pidama ja tegin ühe ausa pasteedi igaks juhuks varuks. Jagus omadele ja külakostiks. Arutelud, kumb leivamääreteset on parem, olid stiilis “kellele ema, kellele tütar”.

Pardipatee

250 g kanamaksa
2-3 spl võid
1 pardirinnafilee
soola
200 g marineeritud seeni (mul olid kuuseriisikad)
2 tl trühvliõli
2 dl vahukoort
100 g võid
2 oksa rosmariini

Kurna seened ja vala peale trühvliõli. Sega ja jäta maitsestuma.

Prae maks kergelt võis mõlemalt poolt. Ettevaatust, ära üle küpseta! Maitsesta soolaga ja tõsta kõrvale.

Tee pardirinnafileele nahapoolele sisselõiked ja aseta külmale pannile. Küpseta esialgu tugeval kuumusel ja lase rasval välja sulada, vähenda kuumust ja küpseta kokku u 10 minutit, keera teine pool ja prae veel 5 minutit. Seest peaks liha ikka punaseks jääma.
Keera liha fooliumisse ja lase sel veidi tõmmata, enne puista lihale ikka soola ka.

Lõika pardirind koos nahaga õhukesteks viiludeks. Pane pardiliha, maks, koor ja või köögikombaini ja töötle ühtlaseks. Lisa lõpus seened ja rosmariinilehed. Töötle veel veidi. Vajadusel lisa soola. Pane patee purki ja lase üle öö külmkapis maitsetel tasanduda.
Maitseb parim omaküpsetatud leival.

Kanamaksapasteet

250 g kanamaksa
100 g võid + 2 spl praadimiseks
1 sibul
2 spl vahukoort
50 ml Põltsamaa Kuldset
tüümianit
soola

Haki sibul ja prae võis kuldseks. Prae samal pannil ka maks kerges võis ja sibulatega. Maitsesta soola ja tüümianiga. Kalla peale õunavein, kata kaanega ja lase 5 minutit haududa.
Pane maks, või ja koor köögikombaini ja töötle ühtlaseks. Suru läbi sõela.

Makroonid

2011-12-28T11:27:00.007+02:00

Meie klaasvaagnale tekkisid makroonid. Justnimelt tekkisid ja poest need toodud polnud. Taaskord pean oma blogi ehtima võõraste sulgedega, sest neid iludusi lihtsalt ei saa saladuses hoida. Olen lugenud lugematul arvul postitusi makroonide tegemisest, imetlenud tuhandeid kauneid fotosid imekenadest mandliküpsistest, maitsnud neid udupeentes kohvikutes, kuid mitte kunagi pole mu peas tekkinud mõtet, et ma tahaksin ise neid kaunitare järele teha. Ilmselt on ebaõnnestumise hirm minusse sisendanud tunde, et viinamarjad on siiski hapud. Makroonid hapud pole, kaugel sellest. Seda teab ka minu tütar, kes suhkrut ja jahu ja maasikavahtu ära ei põlga. Kui ema piisavalt palju magusaid küpsetisi ei vorbi, tuleb tal endal hakkama saada. Esmalt tulid arglikud muffinid, siis perfektsed kaneelirullid. Nüüd mängib ta sõna otseses mõttes üle minu pea:) Kindlalt on tema käes meie pere meisterpagari tiitel ja peenemad küpsetised annan ma suurima rõõmuga tema ülesandeks ja mis kõige toredam, ta ei vaidlegi enam vastu. Kokanduspisik on nakkuse edasi kandnud. Mis makroonidesse puutub, ega need lihtsalt ei tulnud. Nendele kaunitaridele eelnes rida läbikukkumisi ja tarmukas vigade analüüs. Õnnestumisele aitas kaasa ainete kaalumiseks vajaliku köögikaalu muretsemine ja üsna peene mandlijahu leidmine Kaubamaja toiduosakonna peidetud riiulinurgast. Hulk uusi ebaõnnestunud katsetusi ja ohates mandliplödi ahjuplaadilt kokku lükkamine. Kuni lõpuks kostus joovastushüüd: ”Jalad kerkivad!”
Järgmisel korral istusime juba mõlemad ahju ees ja jälgisime, kuidas “makroonid jalad alla võtsid” ja ohkasime kergendatult. Tütre sõbrad said pärast siidipaberi lahtiharutamist kingituseks peaaegu täiuslikud makroonid. Südame ja hingega valmistatud igatahes.

175 g tuhksuhkrut
125 g mandlijahu
3 munavalget
75 g suhkrut

Ained tuleb kaaluda äärmise täpsusega, osa retsepte soovitab kaaluda ka munavalged, meie seda siiski ei teinud.

Pane ahi soojenema 160 kraadi juurde. Sega köögikombaini abil mandlijahu ja tuhksuhkur. Vahusta munavalged esmalt ilma suhkruta, kui vaht hakkab juba tekkima lisa osade kaupa suhkur. Vahusta, kuni munavaht moodustab tippe ja on läikiv.

Sega mandlijahu ja tuhksuhkrusegu ettevaatlikult alt üles tõstetega munavahu hulka. Sega kuni spaatlit tõstes moodustub, justkui ühtlane lint.

Jooni küpstuspaberile 3 cm laiused ribad, et pärast saaks kanda taina nende vahele ühesuuruste ringidena.

Kata küpsetusplaat küpsetuspaberiga. Selleks, et hõlbustada hiljem makroonide kättesaamist määri esmalt panni kergelt õliga ja siis aseta küpstuspaber pannile.

Tõsta tainas ettevaatlikult kondiitripressi. Kondiitripressi otsik tuleks võtta tavaline ümmargune 1 cm läbimõõduga. Hoia kondiitripressi küpsetusplaadiga risti ja lase tainatortsudel valguda ringikujuliselt plaadile. Alustada tuleb keskelt ja siis vaid veidi tsentrist väljas järsu liigutusega press ära tõsta.

Edasi tuleb makroonid jätta toatemperatuurile 20 minutiks tahenema. Selle ajaga peaks makrooni pinnale nahk tekkima. Kontrolli näpuga, kui nahk on tekkinud võib küpsetama asuda.

Küpseta 160 kraadi juures 10 minutit. Umbes 4 minuti pärast peaksid makroonidele “jalad” alla kerkima. Ahjust õige väljavõtmise hetk tuleb tabada ahju ukse ees passides. Pealt peaksid makroonid olema tugeva koorikuga kaetud.

Lase makroonidel jahtuda ja asu täidist valmistama. Meie kasutasime täidisena sidrunivõiet. Ühenda kaks makrooni omavahel täidisega.

Lemon curd

2 sidrunit
2 muna
150 g suhkrut
100 g toasooja võid
1 sidruni riivitud koor

Mikserda pehme või ja suhkur heledaks vahuks. Lisa ükshaaval munad ja mikserda edasi. Kalla juurde sidrunimahl. Pane segu paksupõhjalisse potti ja kuumuta keskmisel kuumusel 15 minutit, pidevalt segades, kuni segu pakseneb. Sega juurde riivitud sidrunikoor. Tõsta segu purki. Makroonidele kulub teda vähe, ülejäänu võib hoida külmkapis kaanetatud purgis ja kookides või saiamäärdena kasutada.

Pähklibeseega šokolaadikook

2011-12-19T22:45:00.004+02:00

Õrn ja rabe pähklibesee annab kerge krabinaga kahvlile järele. Seejärel haarab kaasa rikkalikku siidist šokolaadivahtu. Juba oledki lõksus. Enam ei saa pidama, sest dekadentlik võlu viib kaine mõistuse. Kohe, kui taldrik tühi, sirutad ahne käe välja järgmise lõigu järele. Ja siis järgmise ja järgmise.....

Põhi:

4 munavalget
200 g suhkrut
2 tl maisitärklist
100 g jahvatatud metsapähkleid

Šokolaadivaht:

300 g tumedat šokolaadi (70% kakosisaldusega)
100 ml kohvikoort
2 muna
380 ml vahukoort

naturaalset kakaopulbrit kaunistamiseks

Pane ahi soojenema 150 kraadile. Vahusta munavalged, lisades suhkrut jaokaupa. Mikserda tugevaks vahuks, kuni munavalgevaht on läikiv ning kausist kummuli keerates välja ei voola. Sega juurde maisitärklis ja peeneks jahvatatud metsapähklid. Kata 2 ahjuplaati küpsetuspaberiga ja joonista kummagi paberi keskele lahtikäiva koogivormi suurune ring. (Minul oli vormi läbimõõt 28 cm). Ring joonista täpne, isegi tiba väiksem, kui vorm. Hiljem peab habras besee vaevata vormi mahtuma. Jaga vahustatud muna kahele ringile ja silu spaatliga ühtlaselt laiali. Tõsta plaadid ahju, alanda kohe kuumust 120 kraadini. Küpseta 1 tund (originaalretsept soovitas 35 minutit, kuid minu besee siis veel piisavalt krõbe küll polnud). Keera ahju kuumus kinni ja lase beseel ahjus jahtuda.

Šokolaadikreemi jaoks pane kohvikoor potti ja kuumuta. Tükelda šokolaad ja lisa koorele. Kuumuta madalal kuumusel ettevaatlikult, kuni šokolaad on sulanud. Lase jahtuda. Eralda munakollased valgetest. Sega munakollased šokolaadisegusse. Vahusta munavalgeid pehmete tippude tekkimiseni ja sega ettevaatlikult šokolaadisegusse. Vahusta vahukoor ning sega õrnalt juurde. Lase külmkapis 15 minutit tõmmata.

Kata lahtikäiva põhjaga koogivorm küpsetuspaberiga. Tõsta põhjale üks beseepõhi. Aseta besee vormi tagurpid, krõbedam pool all. Tõsta peale šokolaadikreem ja lõpuks otsa teine besee, nüüd krõbedam pool ülespoole. Suru kergelt vastu kreemi. Lase külmkapis seista paar tundi. Serveerimisel puista peale kakaod.

Retsept Donna Hay

Makrell või hoopis skumbria

2011-12-15T23:03:00.005+02:00

Jõulutunnet pole ollagi ja rasvase liha asemel ilutseb turukorvis kala. Seejuures ikkagi rasvane ja kus on öeldud, et kala pole jõuluroog. Ma ei hakka nüüd virisema, et lund pole ja jõulud on mokas. Ise ma olin õnnelik sooja sügise üle ja arvasin, et nii võiks jäädagi. Soovides tuleb aga olla ettevaatlik, enamasti need täituvadki. Aga jah, traditsioonilised jõulumaitsed seekord väga ei isuta. Olgu selle jõulutundega, kuidas parasjagu on, kuid lihale vahelduseks passib kala isegi jõululauale.
Seekord on kala nimeks makrell, kuid võib vabalt kutsuda ka skumbriaks. Isegi Keskturu kalaputkas ilutsevad juba kõrvuti mõlemad nimed, varem ei teadnud turutädid makrellist midagi. Makrelliks nimetatakse enamasti värsket kala ja suitsutatud või õlis versiooni kutsutakse vene köögi mõjutustel skumbriaks. Makrellid elavad Atlandi ookeani põhjaosa ida- ja läänerannikul. Eesti rannikuvetes teda ei leidu, kui siis ainult eksikalana.
Mulle makrelli tihke ja rasvane liha meeldib väga. Alati, kui ma seda söön valdab mind lausa õnnetunne, äkki tuleb see sellest, et makrell sisaldab ohtralt Omega 3 rasvhapet ja D-vitamiini. Viimase puudus on organismil praegu kindlasti, napist päikesevalgusest ei jõua keha midagi koguda.
Omega-3 rasvhapped on aga eriti tähtsad emotsionaalse ja vaimse tervise tagamiseks. Kui tuju kisub viletsaks tuleb kiirelt makrelli järgi minna.

2 makrelli
kimp rosmariini
sidrun või paar
meresoola
oliivõli
võid
küüslauku
peterselli

Pese kalad jaheda veega. Lõika kõhu alt lõhki ja roogi sisikond välja. Eemalda pea. Määri kala seest ja pealt ohtralt meresoolaga kokku. Tee kala nahale õrnalt ristilõiked. Sulata või kuumal pannil ja prae kala kummaltki poolt paar minutit, kuni ta muutub kuldseks, siis tõsta kala ahjuvormi. Puista pinnale hakitud rosmariini, küüslauku ja nirista üle oliivõli ning sidrunimahlaga. Sidrunikoor riivi. Küpseta kala veel 5-7 minuti eelsoojendatud ahjus. Serveerimisel pigista peale sidrunimahla ja puista üle hakitud peterselli ning riivitud sidrunikoorega. Paku koos rohelise salatiga. Klaasike külma valget veini, kulub ka juurde.

Võitjad selgunud!!!

2011-12-11T13:55:00.007+02:00

Viimased päevad on olnud emotsioonidest tulvil. Olen ütlemata tänulik kõigile kaasaelajatele ja toetajatele. Tänud kõigile kommentaari kirjutajatele. Lugesin igat kommentaari mitu korda. Liigutusepisarad silmanurgas muutsid pildi ikka ja jälle uduseks:)
Lõpuks asusin värisevate kätega loosimise kallale. Kasutasin abilisena Random.org-i.

Tähelepanu......trummipõrina saatel ilmusid aknasse järgmised numbrid.....

Palju õnne Tsäp, Kerlin ja helju, raamatud on Teie! Palun saatke mulle meilile(piret at havera.ee) oma kontakt, kuhu auhind postitada :)

Olen siiralt liigutatud ja ütlemata tänulik kõigi teiste kommentaaride eest ja õnnelik, et sain Teid tundma:) Asun reipalt uute postitusete kallale.

Roosa ja värskelt trükilõhnaline läheb loosi

2011-12-08T09:10:00.005+02:00

Jah, see rõõmsalt roosa raamat on juba paar nädalat poelettidel lebanud ja kuuldavasti nii mõnegi hubase kodu riiulile end mugavalt sisse seadnud.
Vahest ma näpistan ennast, et ega see ometi uni ei ole.
Ilmset ka kõige roosilisemates unenägudes poleks ma sellist asjade käiku osanud ette näha. Vaikselt ja arglikult oma blogiga alustades hakkas see puhas rõõm, mis minust väljapääsu otsis järjest kasvama. Minu ellu tulid läbi netiavaruste uued inimesed, kellest said mu sõbrad ja mõttekaaslased. Tänaseks oleme koos jaganud maitseelamusi ja mõttevahetusi. Kõige krooniks oma lemmikretseptid kaante vahele vangistanud ja netist välja tirinud. Jah, blogi pole raamat ja raamat pole blogi. Blogi elab oma elu edasi, raamatul on algus ja lõpp. Kõik, mis trükipress talletanud, seda hiljem muuta ei saa, aga las ta jäädagi nii. Sillaks virtuaalruumist reaalsesse.
Mingi niru retseptivihik see pole, täitsa korraliku raamatu moodi. Suurim väärtus on erinevate emotsioonide ja retseptivaliku ühte koondamine, suurepärase sulejooksuga blogijad annavad värvi, pritsmeid lendab lausa laiali. Mul on suur rõõm, kõigest sellest osa saada.
Raamatu ideest kaante vahele saamine oli nauditav kogemus ja toimis õlitatult, seda tänu Tuulile, kes kogu projekti elegantselt juhtis. Raskeim osa kogu üritusest oli poseerimine. Mis viga süüa teha ja toitu pildistada, kuid ise fotokaamera ees kekutamine, vot see on juba selga märjaks võttev töö:) Õnneks on meil Marju, kelle fotograafi silm ja käsi saadavad korda imesid, et hiljem iseenda pildiga silmitsi jäädes ei hakkagi ahastama. Marju teene on ka meeleolukas raamatututvustus. Aga otsustage ise, kas raamat ka teid kõnetab.

Rõõmu tahaks ikka jagada, seepärast loosin välja mõned raamatud blogilugejate vahel. Loosi läheb 3 “Kulinaarsete kroonikute kokaraamatut” Kui soovid loosist osa saada, jäta palun kommentaariks paar sõna, või rohkem. Lisa kindlasti oma nimi. Loosimine
kestab laupäeva 10. detsembri südaööni.

Raamatu esitlus on juba täna, 8. dets kell 17 Viru keskuse Rahva Raamatus. Kohtumiseni!

Roosa hilissügis F-hoones

2011-12-07T00:28:00.005+02:00

Eesti Maitsed Täna alustas mõni nädal tagasi pakkumistega, kus erinevate restoranide ja söögikohtade kokad, someljeed, baarmanid või barristad pakuvad välja oma maja iseloomustava maitsekombinatsiooni. Lisaks toidule loob maitseaealmust ka toiduga sobitatud jook. Olen servapidi Eesti Maitsete tegemistega seotud ja “sunnitud” tihti ahvatlevate toidupiltidega silmitsi seisma ning arvuti ekraani ees suud vesistama. Siiani pidasin kenasti vastu. Siiski katkes ühel hetkel mu kannatus.
Roosa hilissügis F-hoone pakkumises oli intrigeeriv ja ligitõmbav. Lihahimu sai mu jalad kõhu alt välja, rosé kergitas kulmud juuksepiirini. Paraku võtsin ma siiski liialt kaua minekuks hoogu ja jõudsin kohale, kui tunnid olid juba alnud.(Loe: pakkumine läbi ja vein joodud). Minu õnneks oli õrnalt suitsutatud seafilee kõrvitsa-hurmaa salati ja sinepikreemiga siiski nii popiks osutunud, et jätkuvalt veel tavamenüüs saadaval. Sain pikalt piinanud ahvatlust siiski maitsta. Liha oli lisaks õrnalt läbikumavale roosale värvile sõna otseses mõttes suussulavalt pehme. Vot nüüd oli kahju, et teine roosa osa puudus. Lohutasin ennast kuldse magusa salati ja siidise sinepikreemiga, limpsides kausikese tilgatumaks.
Pearoogadest jäi silm pidama tursal. Õrnalt vürtsine kaste andis kalale lisa maitsenüanssi, rohelised aedoad tummisust, kuid kala ise jäi pisut tuimaks oma suurepärases ümbruses.
Marjasorbett viis mind roosale lainele tagasi. Nautisin jäätunud suvemaitseid ja silmitsesin selle talve esimeste lumeräitsakate tantsu akna taga valgusjoas. Sügis oli ruumi teinud talvele.

Maitsepakkumised jätkuvad, hoia pilk peal, kui leiad sobiva ära jää kauaks mõtlema. Kellel loosiõnne, see võib saada mõne aja pärast päris toreda üllatuse osaliseks.

Loe lisaks Silja lugu Troikas käigust ja Mari-Liisi lugu Mack'ist.

Pildi tegi Lauri.

Lume asemel. Jäätunud jogurt sidrunheina ja basiilikuga.

2011-12-06T00:08:00.007+02:00

Advendiaeg juba pea poole peal ja lund pole raasugi. Üsna üllatav, kui detsembris võib ürdipeenralt korjata väskeid ürte ja imetleda tulipunaseid roosiõisi. Lume mangumisega tasuks siiski olla ettevaatlik, eelnevate aastate kogemus näitab, et teda kas pole üldse, või sajab kaela üüratutes kogustes. Samuti ei õnnestu kuidagi sättida nõnda, et paksu lumevaibaga on kaetud mets ja maa, aga linnatänavatel võib uhkelt kontsakingadega klõbistada. Seepärast ma siis lumepuuduse üle virisema ei kipu. Kui lumeootus aga siiski väljkannatamatuks paisub, võib proovida jäiselt valget magusrooga. See väherasvane ja suhkruvaba magustoit laseb maiustada enne pühi kerge südamega. Pole vaja muretseda, et lemmikpeokleit tähtsal hetkel liialt pitsitaks. Suhkru asemel tasakaalustab jogurti ja laimi hapukust agaavisiirup.

Agaav on Mehhikost pärit lihakate paksude lehtedega taim.Taime eri osadesse talletub rikkalikult süsivesikuid. Eeskätt inuliini, mis koostisosadeks lagunedes annab looduslikult kõige magusama suhkru fruktoosi. Agaavisiirup on madala glükeemilise indeksiga magustaja, mis on suhkrust poolteist korda magusam. Saadaval nii loodustoodete poodides, kui mõnes suuremas marketis.

Nojah valge on ikka ilus. Kui nüüd siiski veidi lund puistama hakkaks, võiks kontsad-kleidid kappi panna ja karupükse-käpikuidki tuulutada.

4 sidrunheinavart
150 ml agaavisiirupit
600 g Kreeka jogurtit
2 laimi
peotäis hakitud Tai basiilikut (sobib ka tavaline) või münti

Pane agaavisiirup hakitud sidrunheina vartega koos potti, lase keema tõusta. Alanda kuumust ning lase madalal kuumusel 3-4 minutit podiseda, et maitsed imenduksid. Eemalda tulelt ja lase 5 minutit jahtuda. Vala läbi sõela kaussi. Lisa jogurt, laimi riivitud koor ja pressitud mahl. Sega, kuni ained on hästi segunenud ja lisa hakitud basiilik. Jahuta külmkapis. Pane segu jäätisemasinasse ja valmista külm maius.

retsept mugandatud ajakirjast Delicious.

Sidrunikook

2011-11-30T23:48:00.007+02:00

Lappan ja lehitsen viimast Donna Hay’d, kui lõppu jõuan alustan kohe uuesti ja käest panna ei raatsi. Imelised fotod ja kuhjaga inspiratsiooni. No korraks panin kõrvale ja tegin sidrunikoogi ning tassikese espressot. Loen edasi....

Põhi:

3 dl jahu
100 g külma võid
2 spl suhkrut
3 munakollast
1 spl jääkülma vett
1 sidruni riivitud koor(ainult kollane osa)

Sidrunitäidis:

2 dl vahukoort
2 muna
3 munakollast
1 dl suhkrut
125 ml sidrunimahla ( u. 2 sidrunit)

Pane põhja jaoks ained köögikombaini ja töötle, kuni moodustub tainapall. Keera tainas toidukilesse ja pane 30 minutiks külmkappi.
Rulli tainas jahusel laual või kahe küpsetuspaberi vahel õhukeseks (umbes 3 mm). Määri lahtikäiva põhjaga vorm võiga ja vooderda tainaga vormi põhi ning küljed. Pane vorm tunniks külmkappi. Aseta taina peale küpsetuspaber ja sellele raskus (mina kasutasin kuivatatud ube) Küpseta 180 kraadises ahjus 15 minutit. Eemalda paber ja raskus ning küpseta veel 10 minutit, kuni põhi on ilus kuldne.

Täidise valmistamiseks vahusta munad suhkruga, sega juurde koor ja sidrunimahl. Vala läbi sõela eelküpsetatud põhjale ja küpseta veel 140 kraadi juures 35 minutit. Lase jahtuda ja tõsta tahenemiseks paariks tunniks külmkappi. Serveerimisel puista pinnale tuhksuhkrut.

Jaanalinnufilee apelsini ja fenkoliga

2011-11-29T23:08:00.008+02:00

Apelsin ja fenkol on suured sõbrad. Majesteetlik, hõrk ja superkvaliteediga jaanalinnufilee nautis samuti seltskonda. Ahjus röstitud naeris ja pataat trügisid vägisi taldrikule pikendama liha magusat maitset.

700 g jaanalinnufileed
1 apelsin
2 tl jahvatatud fenkoliseemneid
1 spl vahtrasiirupit
2 spl astelpaju toormahla
1 dl õli
1 väike tšillikaun
2 cm jupp ingverit
meresoola
musta pipart

Pressi apelsinist mahl. Eemalda tšilli seemned ning haki peeneks. Tükelda ingver. Sega marinaadi komponendid omavahel. Lõika liha kahe sõrme jämedusteks ja tõsta marinaadi. Lase seista üle öö.

Võta liha marinaadist ja kuivata majapidamispaberiga. Grilli tulistel sütel kummaltki poolt mõned minutid, ikka nii, et liha seest mahlane ja punetav jääks.

Võid liha pruunistada kiirelt ka kuumal pannil ja siis 5 minutiks 200 kraadisesse ahju järelvalmima tõsta.

Üllatusega siig

2011-11-28T19:01:00.011+02:00

Ühest ainsast priskest siiakalast saab valmistada lausa kolm käiku.
Eeldusel muidugi, et siia kõhtu lahti lõigates, saate kingituseks kuldselt helklevat marja. Minuga just nii juhtuski. Ilmselt oleks ma veel mõni aeg tagasi sellist kingitust nähes pehmelt öeldes kimbatusse sattunud. Kuid nüüd, juba korduvalt maiustanud Tuuli näpunäidete järgi ahvenamarja ja Mari-Liisi jäljendades heeringamarjaga ei kohutanud mind enam siiamarja soolamine.

Siiamarja soolamine

Loputa kalamari sõelal ja vala üle kuuma, umbes 70 kraadise veega. Korja välja kõik kiletükid ja veresooned. See on veidi püsivust nõudev nokitsemine, kuid puutikuga segamisest on abi, kiled jäävad hõlpsasti tiku külge. Lõpuks loputa veelkord tihedal sõelal jooksva jaheda vee all. Mari peab olema täiesti puhas, läbipaistev ja kõik terad eraldi. Sega juurde meresool ja sulge purki. Minul oli 100 g siiamarja lisasin 1 spl meresoola.

Soolasiig

Puhasta siig. Lõika terava noa abil piki selgroogu kaheks fileeks. Aseta fileed lõikelauale nahapool vastu lauda. Sega 1 spl meresoola ja 1 tl heledat muscovado suhkrut omavahel. Puista segu kalale ja tõsta fileed kokku, nii, et nahapooled jäävad väljapoole. Keera fileed majapidamispaberisse ja seejärel toidukilesse. Lase külmkapis maitsestuda üle öö. Kalapakikest võiks vahepeal keerata,et maitsed paremini imenduksid. Lõika terava noaga, nahapoolega risti õhukesteks tükkideks. Serveerimisel puista peale värsket pipart ja tilli.

Kalapuljong

Kalapeast, selgroost ja sabast ning uimedest saab keeta puljongi. Pane kala ülejäägid potti ja kalla peale külm vesi. Lase keema tõusta, alanda kuumust ja koori vaht. Kui vahtu enam ei teki, maitsesta soola ja pipraga. Lisa porgand, koorega sibul, seller, loorberileht ja keeda vaiksel tulel 45 minutit kuni tund. Kurna puljong.

Kui siiamari söödud ja igatseks juba uut portsjonit võib katsetada hoopis heeringamarjaga. Esmapilgul tagasihoidlikule toorainele saab pisut särtsu juurde anda ja sõltuvust tekitav leivakate on valmis paari minutiga.

Heeringamari

100 g heeringamarja
1 hapukurk või paar marineeritud karulaugu vart
1 sibul
tilli
2 spl hapukoort

Tükelda kurk, sibul ja till. Sega juurde heeringamari ja hapukoor. Serveeri röstisaial.

Maki-sushi’d

2011-11-22T08:41:00.009+02:00

Sushi-sõltuvus on heas mõttes haigus, millele rohi puudub. Kes korra on sellele värskele toidule sõrme ulatanud, teab millest jutt on. kirjutab Toomas Lember oma raamatus “Riisist rullini”.
Ma ei saa väita, et ma selle “haiguse” käes tihti vaevleksin, kuid aeg-ajalt kiusab see mind siiski. Ravida annab seda ainult ühe sushi-õhtu ettevalmistamisega. Mõnikord on valu lausa nii suur, et sunnib ummisjalu tormama Sushihouse’i või Silk’i, kuid mõnusam on haigust kodus ravida. Seekord tabas “tõbi” minu tütart ja asusime rulle keerutama tema eestvedamisel. Seoses sellega täidiste sisu väga lai ei saanud. Toores kala praagiti välja. Soolalõhe läks käiku, kurk samuti. Avokaado ja vähisabad sokutasin salaja rulli sisse.

Alustada tuleks riisi keetmisest.
Jaapani riis on pisike, ümarateraline, rohke tärklisesisaldusega riis. Tänu tärklisesisaldusele püsib see riis hästi koos ja sobib sushi tegemiseks. Oluline on läbi teha kõik riisi valmistamise etapid.

Riisi pesemine.

Vala kaussi riisiga võrdselt külma vett ja hõõru riisi peopesadega. Pesuvett tuleb vahetada seni, kuni riisipesuvesi jääb läbipaistev. Lõpuks loputa riisi veel ohtra külma veega.
Mingil juhul ei sobi riisi loputamiseks soe vesi. See küpsetab tärklisetolmu riisitera külge ja riisi puhas maitse ei tule esile.

Riisi leotamine

Pärast riisi pesemist leota seda pool tundi vees. Siis imab riis endasse vett ja muutub pehmemaks, tänu sellele pehmeneb riisitera ühtlaselt. Enne keema panemist nõruta riisi sõelal 15 minutit.

Riisi keetmine

Pane paras kogus riisi potti ja lisa sama kogus külma vett. Sulge pott kaanega ja kuumuta keemiseni. Alanda kuumust. Hauta riisi seni, kuni kogu vesi on imendunud. Keetmise ajal ei tohi kaant kergitada ega riisi segada! Abi on klaaskaanega potist.

Rusikareegel: vee ja riisi suhe on 1:1
1 liiter toorest riisi ja 1 liiter vett. Oluline on riisi ja vee mõõtmisel kasutada sarnaseid mõõtühikuid.

Järelküpsemine

Valmiskeedetud riisil tuleb lasta puutumatult keedunõus seista kuni 20 minutit. Selle ajaga saavutab riis lõpliku küpsuse ja taheneb liigsest niiskusest.

Maitsestamine ja jahutamine

Keedetud riis tuleb maitsestada sushi-äädikaga. 500 g toore riisi kohta sega valmis sushi-äädikas

1,5 dl riisiäädikat
1 dl suhkrut
2 tl soola
0,5 dl mirinit

Sega ained omavahel, kuni sool ja suhkur on sulanud. Kergel kuumutamisel sulavad need kiiremini. Piserda sushi-äädikat riisile ja sega kergelt läbi. Segamise ajal tuleb riisi tuulutada. Lehviku või kokkumurtud ajalehega, et riis kiiremini jahtuks. Riis tuleb jahutada toatemperatuurini. Sushi- äädikas moodustab riisitera ümber glasuuri, mis kaitseb bakterite eest. Tänu sellele säilib sushi-riis kauem, kui tavaline keedetud riis. Üle ühe päeva ei maksa riisi siiski hoida. Külmkappi ei tasu sushi-riisi hoopiski panna, jahe temperatuur muudab riisi kvaliteeti ja see pole enam nii maitsev. Muutub niiskus ja kleepuvus, riis muutub kõvaks ja maitsetuks.

Lisaks läheb vaja:

sojakastet
wasabit e. Jaapani mädarõigast
marineeritud ingverit
nori't e. kuivatatud merevetikat
bambusmatti

Nüüd võid asuda maki’de ehk nori-rullide vormimise juurde. Rulli keeramiseks on vaja bambusmatti ehk makisu’t, mis võimaldab seda ühtlaselt ja paraja tugevusega teha. Nori-leht pane bambusmatile, siledam ja läikivam pool allpool, et sushi'd pärast kokkukeeramist kenad välja näeksid. Peale asteta paras kogus sushi-riisi. Riis aja ühtlaselt näppude abil laiali. Mingil juhul ei tohi seda nori-lehele tugevate liigutustega muljuda. Nori-lehe ülemine serv jäta umbes sõrmelaiuselt vabaks. Küljed aga kata korralikult riisiga. Wasabi määri ühtlase triibuna riisi keskele. Lisa ribadeks lõigatud meelepärased lisandid. Tõsta mati abil nori lehe alumine serv üle täidise ja rulli õrnalt matile muljudes kokku. Maki'd lõika terava noaga suupärasteks tükkideks. Selleks, et nuga paremini lõikaks ja ei lõhuks rulli, tehke see iga lõike järgi puhtaks. Kuna nori- leht maki ümber kipub kiirelt vettima, tuleks maki'd kohe pärast valmistamist nahka panna. Hea kvaliteedi näitaja on see, kui nori leht söömisel krõmpsub. Kui tahad maki’sid kauem säilitada, siis keera rull kokku nii, et riis jääb väljapoole(uramaki’ na)

Moonid Põhjakal ja vastupidi ehk säravad novembriõhtud

2011-11-16T23:22:00.024+02:00

Seda, et Moonid Põhjakal novembris õitsele löövad poleks osanud lootagi. Kui nüüd aga pisut järele mõelda ja Mooni ning Põhjaka kokkade käekirju võrrelda, siis on haakuvust küllaga. Just sarnane lähenemine toorainele ja kokakunstile oli põhjus, miks otsustasid kahe köögi meeskonnad endile kohavahetuse organiseerida ja võõras köögis kätt proovida. Eeldus, et suur ühiskokkamine teoks saaks oli hankida kaks saalitäit näljaseid maitsekütte. Vaatamata selle sügise tihedale restoraniürituste kavale leidus siiski hulgaliselt nautlejaid, kes novembri esimesel laupäeval end mõnusalt bussi sättisid ja mööda udust maanteed väljasõidule lasid viia.

Loomulikult olid korraldajad hoolitsenud oma külaliste eest viimse pisiasjani ja esmalt ikka seltskonna kõhumurede eest. Et kallid külalised tunnisel teekonnal nälga kanntama ei peaks. Reisimenüüks pakuti põdraliha hamburgerit ja „LolliPopp“ a la Põhjaka. Janukustutuseks pudelike astelpaju-apelsinimahla, Prosecco ja törtsu Eesti viinaga. Mahlane hamburger kadus kõhtu paari ampsuga tumeda šokolaadi ja pähklipuruga pulgakommi limpsides kulges reis mõnusalt uneledes. Maanteelt maha keerates paistis juba bussiaknast kutsuvalt tuledes mõisahoone ja jäi silma, et ootusärevuses köögimeeskond oli end külaliste tervitamiseks lausa üles rivistanud.

Kergelt mõrkjas ja kauni õrnroosa värviga tervitusnaps pihlakas Põhjakas oli tõeline üllataja, mis sulatas viimsegi jääkirme, kui seda kellegi põues ülepea oli. Pärast tavapärast sehkendamist ja õhtusse sisseelamist, kergitasid peoperemehed katte õhtu sündmustelt. Plaanis oli maitsenaudinguid, mis olid koos veinidega sobitatud kuueks erinevaks käiguks. Ees ootas pikk õhtu täis maitseid. Sugugi ei pidanud õhtuläbi vaikselt kohal istuma. Köögimeeskond õhutas külalisi tundma end vabalt, liikudes saalide vahel ja otse loomulikult olid valla ka köögiuksed. Soovi korral oleks saanud ka jalga keerutada, sest Ühe Õhtu Kvartett pakkus maitsenaudingutele lisa muusikaliste vahepaladega.

Pika õhtu jooksul ei jäänud külastamata ka mõisa kelder, kus hoolega valmistatud talvevarud tallele pandud.

Enne veel, kui esimene käik lauda kanti, sai proovida Põhjakal küpsetatud musta leiba, linnast toodud Moonisaia. Leivämäärdena pakutud ürdivõi ja suur üllataja suitsutatud või sundisid leiba-saia sööma rohkem, kui oleks olnud vajalik.

Sissejuhatuseks olid taldrikul räimed ja silmud, röstitud peet ja mungalillekaste. Seda, et kressid kastmeks on vormitud kogesin küll esmakordselt.

Sibulasupp tumeda õlle Põhjaka kitsejuustu ja peterselliõliga oli harmooniline kooslus. Põhjaka külje all Esnas pesitsevad kitsed on pärit Prantsusmaalt. Maitsev juust on tunnistus sellest,et nende elu laabub siinmail mõnusalt. Kitsepiimast valmistatud juustu maitse ning kvaliteedi timmimine on aga Põhjaka poiste ja kitsekasvataja tihe koostöö.

Veisemaksapasteet brioch'il(eesti keeles nupsusai) koos murakamoosiga oli üks õhtusöögi kõrghetkedest. Nii siidine ja maitseküllane pasteet kuldsete murakamoosi pärlitega ei saa küll kedagi ükskõikseks jätta. Mina olin võlutud.

Haugikotletid kartulipüree, suitsutatud vutimunad ja tatar-kaste mädarõikaga oli roog, kus Roman tõdes, et veel mõned aastad tagasi sellised kodused kotletid teda koka töös ei inspireerinud, kuid tänaseks on need tõusnud taas aukohale ja tal on heameel võtta kasutusele vanaema kotleti valmistamise saladused. Mahedad ja mahlased pätsikesed jätsid minu maitsemeelele jälje ning soovi ka ise katsetada. Meeliköitev oli ka tatar-kaste, kuna vastupidiselt tavapärasele oli kaste taldrikule laotatud mitte kokku segatud variandis, vaid kõik komponendid - majonees, muna, kurk ja till eraldi. Toimis kaunilt ja siduvalt.

Kui Märt mööda saali ringi käis ja vaagnal puuahjus röstitud lambajalga imetlemiseks pakkus, oli kõht juba ülemäära täidetud, kuid kaua küpsenud labukese aroom oli nii kutsuv, et keelduda polnud ka parima tahtmise korral võimalik. Juurde pakutud hapukapsaorsoto, marineeritud paradiisiõunte ja maitsestatud lihamahlagega kadus taldrikult, kuigi oma keha suhes selline ahnitsemine küll ilus polnud, aga pidama ka enam ei saanud, nii maitsev oli. Andsin endale kiire lubaduse järgnevatel päevadel salatilehti näksida:) Hapukapsaorsoto ehk siis mulgikapsaste tagurpidi variant jäi minu kokanduslikesse meeltesse kumitama, et sellest vabaneda tuleb lähiajal plaani võtta .

Soe kohupiimavorm aroonia-mustikakisselliga oli selline nostalgia puhang, mida ma ammu tundnud polnud. Sidruni mahla, kaneeli ja tähtaniisiga maitsestatud nüansirohke tummine ja parajalt paks kissell sundis ikka veel lusikat suu juurde tõstma. Maitsebuketi tõmas kokku Moonis tehtud aroonianaps.

Ehki Põhjaka köögis puupliidi taga askeldamine oli Romani sõnul algul veidi harjumatu, nuppude keeramisest abi ju polnud, ei sündinud ettevalmistustest kaost vaid aega jäi isegi üle. Rahulik maaelu tempo lasi tunnetada ümbruse ilu ja harmooniat.

Mina hoian pöialt, et Põhjaka lummus jääks veel pikalt pidama. Minu silmis on see võlu esmapilgul juhuslikkuses ja lõpuni viimistlemata mõisahoones. Kuigi süvenemisel siin midagi juhuslikku polegi, küll aga suurepärane stiilitunnetus. Märdi, Oti ja Joeli kokakunsti selge, rabavalt lihtne ja maitsev käekiri.

Vaid napi nädala pärast olid Põhjaka poisid idüllilisest mõisahäärberist Mooni keldrikööki saabunud ja läks kibekiireks tööks. Enam polnud aega ringi vahtida, linna tempo kulutas aega topeltkiirusel. Taas olid kogunemas maitselamuste jahtijad.

Mooni õhtu algas vürtsika mustsõstrajoogiga, millles sortsuke brändit.

Edasi tulid Esna küla prantslastest kitsede juust, tomatikompoti sibulaseemnete ja röstitud briochiga.

Soolatud siig majoneesi, nuikapsa ja kodujuustumädarõikaga oli “maapoiste” kingitus linna omade silgu ja silmu vastu.

Õhtusöögi kõrghetk minu jaoks oli sametine, kutsuvalt helekollane suitsulatika kreemsupp. Vutimuna, siiamari ja värske kurk olid kausipõhja valmis sätitud. Esmalt lasti neil särada, et hetk hiljem palakesed sametise supiga kata. Iga lusika täis, mis suhu jõudis oli tõepoolest puhas nauding. Maitsesügavust aitas rõhutada Põltsamaa Tõmmu.

Maitsemeeled puhtaks pohlasorbeega ja seiklus jätkus muusikalise mõtisklusega.

Õuna-porgandirisoto pardifilee,-leeme ja rukolaõliga oli täiuslik ansambel, mida elavdasid krõmpsuvad porgandi- ja õunakillukesed.

Veisesüda ja -filee kõrnetega kartulipüree ja suitsutatud sibulatega oli kahtlemata intrigeerivaim käikudest. Veisesüda mind väga heldima ei pannudki, küll aga võitsid minu südame suitsutatud sibulad, mis kogu koosluse särama lõid.

Magustoit oli tõline kaunitar, kergelt õhetav õunakisell nostalgilise vahvli ja aed-liivatee plombiiriga, juurde Põltsamaa Kuldne 2005. Ilus elu!

Koos kokkamine muutis niigi ideedest tulvil meeste tandemi kahekordselt energiliseks. Muidugi said sööjad energiat kuhjaga kaasa, sest seda pudenes lisaks maitseainetele ohtralt roogadele. Oli tunda tõsist toidukirge ja mänguilu. See polnud mingi mütsiga löömine. Õigupoolest kõrge, tärgeldatud kokamütsi kandmisest ei pea mehed lugu, sellega ju süüa ei tee.

Pildistas Lauri.

Tammuri talurestoran Tallinnas.

2011-11-05T12:44:00.013+02:00

Kuuldused Otepää kuulsa ühemeherestorani pealinna külalisetendusest ei muutnud mind esimesel hetkel eriti uudishimulikuks. Vastupidi, kehitasin õlgu ja pobisesin endamisi, et milline rumal mõte. Rikkuda ära kordumatu idüll, mille suudavad luua talurestorani kontrastid vanas aidas ja kaugus keskustest.
Kui ma aga oktoobri viimasel vihmamärjal neljapäeval end restorani Platz hubases tagaruumis laua taha seadasin, olin meeldivalt üllatunud. Ehkki korraldajad nimetasid üritust Platziõhtusöögiks, erines see oma eelkäijatest oluliselt. Olustik oli hubane ja kammerlik võrreldes varasemate üritustega võib öelda, et isegi intiimne. Vanad paemüürid sisendasid kindlust ja kui Erki tuli seltskonda tervitama ja selgitusi jagama, mis toimumas, kaotas tema rahulik ja tasakaalukas olek minu viimasedki kahtlused.

Paljulubav oli Erki selgitus, et tema tavaliselt menüüd kirja ei pane, sest ikka tuleb viimasel hetkel ette muutusi. Seekord olid menüülehed laudadel, nagu kord ja pealinna kombed eeldavad. Kuid Erki sõnul ei pea kõik paika, mis mustvalgel kirjas. Enne linna tulemist teele jäänud lehterkukeseened tuli ju ometi kaasa võtta ja siis ka taldrikule sättida. Veel nii mõnigi muutus sündis töö käigus. Sellest, mis parjasti taldrikul, miks ja millise loo tulemusena sinna jõudnud, hoidis ta sööjaid kursis laudadevahel laveerides ja selgitusi jagades.

Peale Prosecco kergete mullidega kurgu kõditamist avas maitsemeeled rikkaliku aroomiga konsomee koos ehtsast searasvast valmistatud leivamäärdega, mille seest piilusid välja õhkõrnad kõrned. Kohe tunda, et ehedad maalt pärit maitsed on toodud linna.

Küülikusült tuntava suitsumaitse ja kallerdava puljongiga pani juba õndsusest ohkima. Sibulamoosiga pirukas, värske hapukurk ja krõmpsuv puravik panid innukalt peaga neelamise taktis kaasa noogutama.

Ahvenamarja ravioolid olid saanud erivärvilised ümbrised. Maitsed ja värv tulid peedist ja safranist. Rabarbari-juustukaste üllatas mind imelise happe tasakaaluga samavõrra, kui küülikusüldi peen tekstuur või oli ikka hoopiski rabarberikaste rabavam? Peet oli kuivatatud rabedaks tšipsiks, milles kõik maitsed ja vitamiinid alles. Menüülehel lubatud kõrvitsakoogist oli saanud siidine püree.

Ahjus smooritud metsseliha päästis tummine mustsõstrakaste, mis mängis samas rütmis veiniga.

Laimikreemi, jõhvikajäätise, kaerahelbetrühvli ja hiliste värskete vaarikate ansambli sidus ühtseks tervikuks ehe ja kordumatu Tammuri talu rabarberiliköör.

Õhtu lõpuks olin hellitatud hõrkude maitsetega lihtsal moel. Tammuri maitse ja tunne ei läinud kaduma pikal linnateel. Või noh, mis pikki vahemaid meil siin Eestimaal ongi, ajast aega on maalt linna head kraami saadetud ja toodud. Õpetatud ja aidatud toiduvalmistamise lihtsaid ja vahest unustusse vajunud nippe jälle meelde tuletada. Erki tõestas, et lisaks üksinda restorani pidamisele, suudab ta sama elegantselt juhtida ka meeskonda ja oma mõtted teistele edasi anda. See on minu meelest keerukaim osa peakoka töös ja kinnitab ka veelkord mõtet, et kõike pole võimalik õppida. Anne on see, mis loeb.

Pildid tegi Lauri Laan

Ploomikook tamarindipastaga

2011-11-01T11:20:00.006+02:00

Ploomid ja tamarid on aasia köögis hea läbisaamisega. Koogis neid koos kohata oli minu jaoks uus kogemus ja vägagi nauditav. Algretsept soovitas ploome madeiras marineerida, mina kasutasin viimase puudumisel Põltsama Kuldset. Töötas nagu valatult. Maitse sai kurkukõditavalt hapukas. Vanillijäätis sobib juurde magusaid nüansse lisama.

Troopilise tamarindipuu ehk india datli vili on magushapu maitsega, kasutatakse seda enamasti aasia ja ladina-ameerika retseptides. Tamarindi müüakse kuivatatult või ekstraktina. Üks põhikomponente India ja Kagu-Aasia karrides, tšatnides, suppides ja paljudes teistes roogades. Tamarindimahla kasutatakse Lähis-Idas ja Lääne-India saartel värskendavate jookide valmistamiseks. Samuti on tamarind tuntud Worchestershire kastme koostises. Mina kasutasin kuivatatud tamarindi, mis oli soetatud Piprapoest. Leoatasin seda üleöö vees ja keetsin seejärel umbes veerand tundi. Seejärel pressisin läbi sõela, et vabaneda seemnetest. Koogi tarvis kasutasin vaid paar lusikatäit. Ülejäänud sulgesin purki ja panin külmkappi magus-hapude kastmete ootele.

Põhi:

2 dl täisteranisujahu
soola
½ dl heledat muscovado suhkrut
80 g külma võid
1 muna

Ploomitäidis:

300 g ploome
1 spl sidruni mahla
2 spl Põltsamaa Kuldset
2 spl heledat muscovado suhkrut
2 cm ingverit
1 tl kaneeli
4 tera nelki
2 spl maisitärklist

Tamarindipuru:

50 g pehmet võid
2 spl heledat muscovado suhkrut
2 spl tamarindipastat
1 dl täisteranisujahu

Valmista tainas. Sega jahu, sool, suhkur ja külm või ning muna köögikombainis, kuni ühtlase tainapalli moodustumiseni. Keera tainas toidukilesse ja lase külmkapis tunnike taheneda.

Samal ajal valmista ploomitäidis. Poolita ploomid ja eemalda kivid. Lõika viljad sektoriteks. Kalla ploomidele vein, sidrunimahl, suhkur, ingver, kaneel ja uhmris peenestatud nelk. Lase maitsestuda umbes tund.

Pane ahi soojenema 200 kraadini. Rulli tainas jahusel pinnal ümaraks ja suru lahtikäiva vormi põhjale ning äärtele. Minu vorm oli 20 cm läbimõõduga. Puhasta ääred liigsest tainast noaga. Sega maisitärklis ploomitäidisega ja kalla tainapõhjale. Küpseta pirukat ahjus 20 minutit.

Valmista tamarindipuru näppides ained kausis sõmeraks puruks või hakkides noaga lõikelaual. Võta kook ahjust ja puista peale tamarindipuru. Jätka küpsetamist veel 20 minutit. Lase koogil jahtuda enne serveerimist.

Porgandi-pähklikotletid

2011-10-30T16:43:00.005+02:00

Porgand ja koriander, kes neid suudaks lahutada. Minu jaoks on see kooslus kõnekas. Ülimaitsva salati saab riivitud porgandist ja peotäiest hakitud koriandrist, kuid mitte ainult salati. Veidi võõramaiseid vürtse ja pähklit juurde, sutsuke jahu, et porgandi mahlakust taltsutada ning pannile. Tulemus on ülimaitsev, nii soojalt, kui külmalt ja jälle peotäis köögivilja päeva päästmiseks olemas.

500 g porgandeid (u 3 suurt porgandit)
1 dl India pähkleid
värskelt pressitud poole apelsini mahl
2 muna
1 spl oliivõli
2 dl hakitud koriandrit
2 tl mett
1 tl soola
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl jahvatatud koriandrit
2-3 spl jahu

praadimiseks õli ja võid

Pane pähklid ja apelsini mahl kaussi ja lase liguneda umbes viis minutit. Koori ja riivi porgandid. Pane pähklid koos mahla, riivitud porgandi, mee, oliivõli, ürtide, muna ja maitseainetega köögikombaini ning sega ühtlaseks. Lisa jahu. Porgandite mahlakusest oleneb, kui palju jahu on vaja lisada. Kui segu tundub liiga vedel, võib veel lusikatäie jahu juurde panna. Kuumuta pann, lisa õli ja või. Tõsta lusikaga segu pannile ja prae keskmisel kuumusel mõlemalt poolt, kuni kotletid on kuldpruunid. Serveeri koos jogurtikastme, rohelise salati või lihaga.

Retsept ajakirjast Ruoka &Viini

Mündine šokolaadisyllabub

2011-10-29T22:22:00.005+03:00

Syllabub on traditsiooniline inglise magustoit, vahukoore ja alkoholiga. Sobilik serveerida pidusöögi lõpetuseks, kuna saab varem valmis teha. Varasemates variatsoonides oli see pigem jook, kui dessert. Valmistati seda äsjalüpstud piimast ja siidrist. Piim lüpsti otse teiste koostisainete peale, seeläbi sai jook vahuse pinna. „Igavesti kestev“ syllabub saadi mitmepäevase säilitamise tulemusena, kui kreem kerkis ja muutus paksemaks. Soovitav on lasta magustoidul enne söömist üleöö külmas tõmmata.
See retsept siin on üsna rammus. Serveerimiseks tasub valida väiksemat sorti pokaalid. Mündiga, aga koonerdada ei maksa.

150 g münti
½ dl piima
400 g vahukoort
¾ dl suhkrut
½ dl kanget kohvi
½ dl konjakit
100 g tumedat šokolaadi
2 munavalget
250 g mascarponet

Lase kastrulis vesi keema. Pista mündioksad 20 sekundiks vette. Kurna ja vala üle jääkülma veega. Kurna veelkord ja suru majapidamispaberi vahel kuivaks. Nopi lehed küljest ja pane piimaga köögikombaini. Töötle paar minutit, vala juurde koor ja lase veerand tundi maitsestuda.

Kalla segu läbi sõela, lisa pool suhkrust ja vahusta pehmeks vahuks.

Mõõda kohvi ja konjak kastrulisse ja lisa tükeldatud šokolaad. Kuumuta segu pidevalt segades, kuni šokolaad on sulanud. Lase veidi jahtuda. Vahusta munavalged kõvaks vahuks. Sega omavahel šokolaadisegu ja mascarpone, lisa ülejäänud suhkur. Sega ettevaatlikult juurde vahustatud munavalged.

Tõsta lusikaga segud kihiti pokaalidesse. Sobib hoida üleöö külmas, kuid piinava magusaisu korral võib ka lusika kohe sisse torgata.

Järgmisel nädalal kodus ei söö!

2011-10-27T00:10:00.007+03:00

Telefon tegi viis korda järjest plinn-plõnn ja minu broneeringud söökideks järgmisel nädalal viies erinevas restoranis said kinnituse. Ei, ma ei läinud hulluks, aga kakskümmend viis restorani pakuvad head-paremat vaid ühe nädala jooksul päris hullude hindadega. Ürituse nimi on Tallinna Restoraninädal. Seda võimalust peab ju ometi kasutama. Potid-pannid kodus saavad vaba nädala! Kõlab, nagu loominguline puhkus :)

Aga see pole veel kõik. Restoranielu Tallinnas keerleb kui karussell.

27. oktoobril pakub Tammuri talurestoran õhtusööki restoranis Plaz.
28. oktoobril annavad ühise õhtusöögi Helsingi restorani OLO peakokk Pekka Terävä ja Vladislav Djatšuk restoranis Tchaikovsky
5. novebril läheb kohvik Moon bussitäie toiduhuvilistega külla Põhjakale.
9. novembril annavad 5 Lõuna-Eesti peakokka õhtusöögi restoranis Senso
12. november on Põhjaka restoran vastukülaskäigul Moonis.
17. november avab mõneks ajaks taas uksed Tigu

Kleepuvad ribid

2011-10-25T17:55:00.008+03:00

Nendest ribidest oli juttu siin ja seal. Ei saanud proovimata jätta. Tulemus oli nauditav ja protsess lihtsamast lihtsam. 1-2-3-4-5 valmisid parimad aasiahõngulised ribid, mis sundisid hiljem isegi näppe üle limpsima. Ei suutnud end tagasi hoida ja viskasin patta veel lisaks küüslauku-tšillit-ingverit. Komponentide koguseid lisasin tunde järgi, kuid 700 g ribi kohta läksin liikvele ½ dl (1 osa). Maisitärklist olin sunnitud siiski lisama. Lisandiks kollased türgi oad. Sööjad mõmisesid rahulolust.

searibi
1 osa suhkrut
2 osa palsamiäädikat
3 osa valget veini
4 osa sojakastet
5 osa vett

küüslauku
tšillit
ingverit

vajadusel 1 tl maisitärklist

Lõika ribid lahti. Pane wok-pannile ja lisa vastavalt lihakogusele 1 osa suhkrut, 2 osa palsamiäädikat, 3 osa veini, 4 osa sojakastet ja 5 osa vett. Lase kõrgel kuumusel keema, seejärel kata kaanega. Lase veidi podiseda ja alanda kuumust. Hauta madalal kuumusel 40 minutit. Kui pärast tundub, et vedelikku on liiga palju, lase kõrgemal kuumusel ilma kaaneta veidi maha keeda. Hiljem võid lisada lusikatäie külmas vees segatud maisitärklist, et kastet paksendada.

Maapirnirisoto kanamaksaga

2011-10-18T09:44:00.009+03:00

Maapirni lummuses olen ma juba hea mitu aastat. Alati, kui need mugulad mu vaatevälja satuvad nõksatab minu sees miski ja ma topin koti ahnelt täis. Seega on mul need viljad sügis-talvel pea alati käepärast võtta. Värsket Ruoka & Viinit sirvides ei jõudnudki ma ajakirja lõpuni lapata, asusin kohe askeldama. Lubatud oli elu parimat risotot ja nii ka läks. Sametpehme kergelt pähklise maitsega risoto võitis hetkega mu südame ja hullutas maitsemeeled. Koos kanamaksaga suurepärane duo.

Esmalt valmista maapirnipüree

1 sibul
5 maapirni mugulat
1 spl õli
2 spl võid
3 dl vett

Koori maapirnid. Jah see on üsna vaevaline, kuid heast juurviljakoorijast võib abi olla. Haki sibul ja tükelda maapirn. Kuumuta poti põhjas õlis maapirni kuubikuid, kuni need muutuvad kuldpruunideks. Lisa sibul ja või ning kuumuta veel veidi. Vala peale vesi ja keeda umbes 10 minutit kuni maapirnid on pehmed. Surista sauseguriga püreeks.

Kuna maapirnipüree talub hästi sügavkülmutamist, võid valmistada korraga topeltkoguse püreed.

Risoto

2 sibulat
3 küüslauguküünt
õli
3 dl risotoriisi
1 dl valget veini
6 dl juurviljapuljongit

3 dl maapirnipüreed
riivitud parmesaani
soola
2 tl sidrunimahla

Haki sibul ja küüslauk. Kuumuta neid poti põhjas kuumas õlis mõned minutid. Lisa risotoriis ja kuumuta veel mõned minutid, kuni riis muutub klaasjaks. Lisa vein ja lase sellel imenduda riisi. Hakka kulbitäis haaval lisama puljongit ja lisa järgmine ikka alles siis, kui eelmine on imendunud. Sega. Lase riisil küpseda umbes 20 minutit, kuni see on pea aegu küps (al dente). Lisa vajadusel vedelikku, risoto peaks olema pigem vedelama kontsistensiga. Lõpuks lisa maapirnipüree, maitsesta vajadusel soolaga ja lisa sidrunimahl. Serveerimisel raputa peale riivitud parmesani.

Mina serveerisin risotot kergelt praetud kanamaksaga. Selleks leotasin maksa enne veidi piimas, vajutasin majapidamispaberiga kuivaks ja paneerisin kergelt jahus. Praadisin paar minutit kummaltki poolt võis.

Siiafilee kurgi ja ingveriga

2011-10-16T20:02:00.004+03:00

...ehk hüvasti vananaistesuvi. Jah, nüüd tahaks juba pikalt haudunud pajarooga, kuid kuna pikk ja arvatavasti külm talv on veel ees, jõuab seda pada tulel hoida ilmselt kaua. Õrnast sügispäikesest jätkub siiski veel nii palju, et meenutada suve. Veel kord teha arbuusiga salatit ja kerget kalarooga.

4 siiafileed
meresoola
2 laimi
3-4 väikest kurki
3 cm jupp ingverit
1 spl oliivõli
võid ja õli kala praadimiseks

Fileeri kalad või osta valmis fileed. Koori kurk ja haki kuubikuteks. Fileeri laim. Pane kaussi kurgi- kuubikud ja laimiviilud, lisa oliivõli ja tõsta kõrvale. Koori ja haki ingver peeneks. Sulata või pannil, lisa veidi õli ja kuumuta selles ingverit. Lisa kala ja prae kergelt paar minutit ühelt küljelt. Keera ümber, tõsta peale kurgi ja laimi segu ning lase veel paar minutit pannil praadida.
Paku meelepärase salatiga. Minul oli arbuus kitsepiimast ricottaga.

Põldmarjad mandlisel põhjal

2011-09-30T23:28:00.004+03:00

Kook see pole. Ilma muna ja jahuta põhi koogi mõõtu välja ei anna. Magusroa vormist välja tõstmiseks on vaja pigem lusikat, kui nuga või tordilabidat. Maiasmokkadele pole see retsept ammugi mokkamööda. Küll, aga rõõmustab marja, puuvilja ja mandli kergelt magus maitse taljesõbralike magustoitude otsijat. Maiustada saab ka ilma suhkru, jahu ja munata.

Põhi:

200 g kooritud mandleid
1 tl piparkoogimaitseainet
80 g heledaid rosinaid
2 spl vahtrasiirupit või mett
1 tl vanilje ekstrakti

Täidis:

300 g põldmarju
5 pehmet datlit
1 spl vahtrasiirupit või mett
1 spl sidruni mahla

Serveerimiseks:

Kreeka jogurtit

Purusta mandlid koos piparkoogimaitseainega köögikombaini lõiketeraga peeneks. Lisa rosinad, vahtrasiirup, vaniljeekstrakst ja tiba külma vett. Surista masinaga veel veidi, kuni kõik on ühtlaselt segunenud. Suru segu 20 cm läbimõõduga vormi põhjale ja äärtesse. Tõsta vorm külmkappi 30 minutiks.
Täidise valmistamiseks pane pooled põldmarjadest, datlid, vahtrasiirup ja sidrunimahl köögikombaini ja töötle püreeks. Vala segu mandlipõhjale ja lao peale ülejäänud marjad. Lase veel paar tundi kplmkapis seista ja serveeri koos paksu ja kreemise Kreeka jogurtiga.

Kreeka jogurti võib asendada ka käepärase maitsestamata jogurtiga. Soovitav on siis lasta jogurtil sõelal nõrguda mõned tunnid, parima tulemuse saab üle öö nõrutamisega.

Idee ajakirjast Delicious

Lambatartar

2011-09-26T10:38:00.007+03:00

Lambukese sisefileed, õrnad ja õhukesed. Nii ilusad, et patta ega pannile panna ei raatsi. Mis muud, kui tuleb toorelt nahka pista. Idee Jaimie'lt.

lamba sisefilee
1 väike punane tšilli
1 küüslauguküüs
väike purk kappareid
kimp värsket münti
kimp värsket koriandrit
1 tl Prantsuse teralist sinepit
1 spl apelsin mahla
1 spl sidruni mahla
meresoola
värskelt jahvatatud pipart
oliivõli
6 viilu ciabatta't

Haki liha terava noaga võimalikult peeneks. Puhasta tšilli seemnetest ja haki peeneks. Puhasta ja haki küüslauk. Sega kõik komponendid lihaga ja maitsesta soola ning pipraga. Maitse! Vajadusel, lisa veel vürtsi, kas sinepi, tšilli või hoopis sidruni mahlaga. Jäta liha maitsestuma ja rösti ciabatta viilud ahjus kuldpuuniks. Aseta liha röstitud ciabattale ja nirista peale veel oliivõli. Klaasike punast veini võiks ka käeulatuses olla.

Kitsejuustuga õunakook

2011-09-17T12:23:00.010+03:00

See retsept ei lasknud mul magada, ikka ja jälle tungis ta mu unenägudesse. Lihtne retseptike Gloria Ruoka & Viini sabas juhatas lehttaina, kitsejuustu ja õunte kombineerimiseni. Minul oli kapis paras pallike kaerajahuga muretainast ja kausis kaunid paradiisiõunad. Pisikeste õunte seemnekodadest vabastamine tundus mulle liigse nikerdamisena ja riskisin sellega, et panin terved õunad koogile, mõnele jätsin veel sabadki püsti turritama. Hiljem selgus, et sabadest oli lausa abi. Sabast veidi sikutades saab ahjus pehmeks küpsenud õuntest seemnekojad elegantse liigutusega eemaldada. Kitsepiimast toorjuustu suhkruga segades muutub see küll esialgu ehmatavalt voolavaks, kuid taheneb ahjus muna kaasabil kenaks kreemiseks. Hele muscovado suhkur värvib täidise karamelliseks. Tõeline unelmatekook neile, kes suured magusasõbrad pole. Kitsejuustu maitse ning tekstuur jäävad püsima vaatamata suhkru ja vanilje lisamisele.

Põhi:

1 dl kaerajahu
1 dl nisujahu
2 spl heledat muscovado suhkrut
80 g võid
1 muna
1 spl vett

Täidis:

150 g kitsepiima toorjuustu
1/2 vaillikauna või 1 tl vanilliekstrakti
1 dl heledat muscovado suhkrut
1 muna
3 suuremat õuna või 300 g paradiisiõunu

Näpi taina ained ühtlaseks puruks või valmista tainas köögikombaini lõiketeraga. Kui kasutad lehttainast lõika vormi põhja suurune tükk, rulli veidi õhemaks ja kata vormi põhi ning ääred. Mina kasutasin lahtikäiva põhjaga ristkülikukujulist 12 x 38 cm koogivormi.
Poolita vaniljekaun ja kraabi noaga seemned toorjuustu sisse. Lisa suhkur ja muna. Sega ja vala tainale, aseta õunad juustusegule ja küpseta 200 kraadises ahjus 35 minutit.

Metsast

2011-09-15T11:02:00.007+03:00

Metsaretkelt võib tagasi tulla hoopis toekama saagiga, kui esialgu planeeritud. Õigupoolest manitsesin ma ennast juba enne tänavust seenereke Hiiumaale, et katsuksin enda ahnust vaos hoida, ega täidaks kõiki süvendiga anumaid seentega. Soovidel ongi kombeks täide minna. Seekord said korvipõhjad vaevu kaetud. Purgikese männiriisikate marineerimine ning teise liivtatikutega veinimarinaadi panek oli puhas rõõm. Mitte tunde vältav võitlus, nagu eelmisel aastal.

Aga metsast ei naasnud ma siiski vaid kerge korviga. Tänu kohaliku jahimehe õnnele, rändas minu korvi kopsakas tükk hirveliha.
Lasin lihal nädalapäevad laagerduda ja juhatasin sisse sügisese pajaroogade hooaja. Liha kelmetest puhastamise juures mõtisklesin selles, et kevad on imeline, suvi eriline ja sügis vaimustav, aga paraku talve kohta mul midagi sellist keelele ei tule. Muidugi on ka talvel omad võlud, kuid enamasti tuleb see lihtsalt üle elada. Head sõbrad, tummised road ja maitserikas punane vein on seejuures suureks abiks.

Patta läks:

umbes 2 kg hirveliha
nisujahu
õli praadimiseks
3-4 oksa rosmariini
estragoni
10 musta ploomi
fenkoliseemneid
viskit
kaks klaasi metslooma puljongit
3 sibulat
2 porgandit
5 küünt küüslauku
kadakamarjasoola

Puhasta liha kelmetest ja tükelda kuubikuteks. Keeruta lihatükke kergelt jahus ja prae pannil kuldseks. Tõsta liha ahjupotti. Raputa peale kadakamarjasoola. Tükelda sibulad ja porgandid, pruunista pannil koos rosmariini, estragoni ja fenkoliseemnetega. Lisa liha juurde ahjupotti. Kalla juurde sorts viskit ja puljong. Lisa küüslaugud ja ploomid. Tõsta pott ahju ja kata kaanega. Lase 160 kraadi juures haududa 2 tundi või seni, kuni liha on mure ja pehme ning laguneb kahvliga katsudes kiududeks.

Lisandiks praadisin väikeseid koorega keedetud kartuleid koos sibula ja puravikega.

Tomati tarte tatin

2011-09-06T22:29:00.005+03:00

Tomatihooajal ajavad korvid üle ääre. Pisikesed kirsstomatid on nii nunnud, et neid tahaks kuidagi eriliselt eksponeerida. Delicious't sirvides jäigi ahvatlev tarte tatin silma. Retsept soovitas kasutada lehttainast, kuid mul oli käepärast paar filotainalehte ja käiku läksid need. Parmesanist tuleb lisakrõbedust ja suvelõpu magusatest tomatitest mahlakust.

300 g kirsstomateid
peotäis värsket tüümianilehti (osa jäta kaunistamiseks)
1-2 spl palsamiäädikat (mida vanem, seda parem)
300 g lehttainast (mina kasutasin kahte filotainalehte)
20 g Parmesani

Pane ahi soojenema 200 kraadile. Jäta tomatid terveks ja kata nendega kergelt määritud pirukavormi põhi. Puista peale tüümianilehed ja nirista üle palasamiäädikaga. Riputa peale pool riivitud Parmesaanist. Rulli lehttainas õhemaks ja lõika noaga pirukavormist veidi suurem ring. Filo- taina lehed võib lappida kokku ja lõigata ringikujuliselt. Iga kihti tuleb määrida õliga ja ettevaatust - õhu käes muutub filo rabedaks! Hoia niiske köögirätik veel õlitamata lehtede peal.
Suru tainas tomatitele ja keera ääred vormi külgede vastu. Riputa peale ülejäänud Parmesan.
Tõsta ahju ja küpseta u 20 minutit, kuni pealt on kaunilt kuldne ja krõbe. Serveerimiseks kummuta pirukas vormist taldrikule ja kaunista tüümianiga.

Pommu moos

2011-08-31T13:36:00.005+03:00

Aubergine jam kõlab muidugi paremini, nagu Delicious'es kirjas oli, aga maakeeli on nii armas.
Ei, purkideviisi ma seda ei keetnud, tegin pühapäevase lambahautise kõrvale ja sobis nagu valatud. Keele viis alla ja varsti tahaks juba jälle. Purki polegi mõtet seda moosi panna, kui tuleb isu saab väikse vaevaga ja kiirelt paraja portsu podisema panna. Kardemon ja kaneel muudavad vürtsika hautise veidi salapäraseks, lausa muinasjutuliselt heaks.

3 väiksemat pommut (baklažaani)
2 spl oliivõli
2 suuremat ja hästi küpset tomatit
2 cm ingverit
2 küüslauguküünt
1 punane tšilli
1 tl kardemooni
1 tl kaneeli
poole sidruni mahl
3-4 spl palsamiäädikat
2 spl tumedat muscovado suhkrut
soola

Haki pommu kuubikuteks ja kuumuta õlis. Haki tomatid ja lisa pommu juurde. Alanda kuumust. Lisa ülejäänud komponendid ja hauta tasasel tulel 15 minutit, lõpus maitsesta soola ja suhkruga.

Sõstrakook

2011-08-30T23:57:00.006+03:00

Mahlane ja hapukas kook, täielik koopia sellest siin. Suhkrut panin täidisesse sutsu vähem, sai küll üsna hapu, kuid just nii mulle meeldiski. Hapud sõstrad besee embuses, mmm....
Kaerajahust koogipõhjad on saanud sellesuvisteks lemmikuteks.

Põhi: 

2 dl nisujahu 
2 dl kaerajahu 
125 g võid 
3 spl suhkrut 
3 munakollast 
1 spl vett

Täidis: 

500 g punaseid sõstraid 
3 munavalget 
1 dl suhkrut
2 spl kaerajahu

Pane nisu- ja kaerajahu koos suhkruga köögikombaini, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ja lahti klopitud munakollased ning vesi ning surista ühtlaseks tainapalliks. Keera tainas toidukilesse ning pane pooleks tunniks külmkappi.

Seejärel rulli tainas kergelt jahusel pinnal kettaks ning kata sellega 24 cm läbimõõduga vormi põhi ja küljed. Kata küpsetuspaberiga ja aseta peale raskus (mina kasutan veidi väiksema läbimõõduga koogivormi). Pane 180 kraadisesse ahju 10 minutiks küpsema.

Täidise jaoks vahusta munavalged pehmete tippudega vahuks, lisa suhkur ja vahusta, kuni saad ühtlase läikiva vahu. Sega juurde kaerajahu ja punased sõstrad, tõsta täidis eelküpsetatud koogipõhjale ning küpseta 180 kraadises ahjus 30 minutit.

Palamuselt Apollo kaudu Räpinasse

2011-08-14T22:45:00.030+03:00

Suvi libiseb käest nii kiiresti, et tekib küsimus, kas see polnud vaid unenägu. Mõni hetk on kirkam, kui teine. Ei anna rahu,enne kui jäädvustatud ja jagatud.
Ikka ja jälle leidub väikesel Eestimaal paiku, kuhu sattudes peab tõdema, et siin olen taas esmakordselt. Palamuse parv, saunaaken, kirik ja koolimaja on mällu kinnistunud ja ometi sain oma silmaga vaadata ja käega katsuda esmakordselt. Lible kõrtsis ei isutanud miski, aga eks ta ju rohkem napsi ja naljamees oligi.

Apollo Belvedere toidud, aga olid veel maitsmata. Õnneks pole Eestimal ükski koht liialt kaugel, nii ongi Palamuselt Alatskivile vaid kiviga visata.
Menüülehekest silmitsedes ja kahe supi vahel rasket valikut langetades, tuli maja perenaine mulle appi ja teatas, et toidublogijad kiidavad kalasuppi!!! Pilgutasin talle silma ja noogutasin:) Valitud said siiski mõlemad supid, nii sibulasupp, kui kerge kalasupp. Sibula oma osutus seekord röögatult heaks, jah just nii! Olgu öeldud veel, et ma pole kuigi suur sibulasupi sõber, aga see magusaks keenud leemeke oli küll vapustav. Õnneks tuli mu kaaslasele õigel hetkel telefonikõne ja ma sain segamatult tema kausist pool suppi vaikselt ära luristada. Muidugi oli ka kalasupp aus ja ilus, nagu blogid räägivad, kui sel päeval säras sibula oma.
Ahven ja koha olid suurepärased suutäied mõlemad ja erilised kiitused tulevad värske krõmpsuva salati eest ning mahlase kollase tomati auks.
Mõni asi häiris ka natuke. Hunnikuse virna laotud kohvitassid tekitasid tunde, et kohe keerab maja ette bussitäis Soome turiste, kes peavad kiiremas korras oma kohvilonksu kätte saama. Tegelikkuses polnud turistide horde kuskilt paistmas, kuid uudistajaid tilkus uksest sisse tihedalt. Perenaine pidi jälle alustama juttu sellest, miks kohal selline imelik nimi pandud sai.

Eesti suurima ja pikima jõe, Võhandu suudmealal paiknev Räpina, oli vaikne ja idülliline peatuspaik. Paisjärv alevi südames helkis õhtupäikese valguses, Räpina aiaduskooli suursugused trepid laskusid otse sillerdavasse järvevette, Paberivabrik, kalarikas Lämmijärv ja Peipsi kitsas kael, kust Venemaad on kuulda ja näha. Läheduses asuvad Piusa koopad ning külje alla on Setomaa. Lisaks veel armsalt väikekodanliku olemisega hotellike. On kohe mitu põhjust peatuma jääda.
Kiudoski Restoraanis saab maitsta peenemaid roogasid ja peenutsev on ka 2 aa-d restorani nimes. Ülemäära peeneks õhustik siiski ei kisu, lahke olemisega tüdrukud majutavad külalised naeratuse saatel tubadesse, seovad valged satsidega põlled ette ja hoiavad ka restorani teeninduse tasemel. Saab sametist püreesuppi ja värsket ahvenat.
Minu kõrged punktid lähevad kogu maja mööblile. Uus, kuid 30-ndate aastate stiili jälgiv mööbel on kaunilt stiilne ja armsalt ümarate servadega. Siis, kui ükskord ehk maja sisehoovil hakkavad õitsema floksid, või mõned teised iludused, mis ümberkaudsete aedade lippide vahelt piiluvad, oleks olemine juba, nagu maal vanaema juures.
Kõik , kes sellisest paigast puudust tunnevad saavad seda endale väikese tasu eest lubada, kas- või üheks kauniks suveõhtuks.

Pidu Seto Kuningriigis

2011-08-12T14:41:00.025+03:00

Seto Kuningriigipäev Obinitsas tõi kokku setosid lähiübrusest ja kaugemaltki, sest koju pidutsema sõitsid setod erinevatest maailmanurkadest. Tuldi peredega,laotati piknikutekid puudevilusse ja veedeti pikalt aega. Sai proovida seto sööki, soetada sibulaid, mett ja kurki. Valida parimad piirkonna sõirad, koduveini, leiva, õlle, hansa ja pirukameistrid. Pidulised said imetleda käsitöömeistrite näputööd. Oli tantsu ja tralli. Üle peoplatsi kõlas võimas seto leelo, vihuti kasatskit kogu jõust ja hingest.
Kui peomöllust pea juba liigselt ringi käis oli mõnus istuda õunapuude alla Kulla talus, kus Kolm Sõsarat kohvikut pidasid ja hõrgutisi pakkusid. Oli, ilus, maitsev ja eriline pidu.

Põhjalikult Põhjakal

2011-07-31T23:55:00.020+03:00

Kaunil juuliõhtul asusid teele kaks autot Tallinnast, üks Pärnust ja veel üks Tartu poolt.
Trehvamiskohaks oli kokku lepitud Põhjaka mõis ja autotesse olid end pressinud blogardid.

Põhjaka poisid olid lauad aegsasti kokku lükanud, et toiduelamuste järgi janunev uudishimulik vägi ära mahuks. Käinud välja lubaduse, et pakuvad oma repertuaari parimatest paladest 5 käigulise õhtusöögi.

Lauas ei mallanud seltskond rahumeelselt istuda. Ikka ja jälle kargas keegi püsti ning „tulistas“ fotoaparaadiga, et parimaid nüansse püüda. Muidugi oli fotoaparaatide surin eriti tihe, kui järjekordne roog lauda kanti. Ettekandja suureks imestuseks tiris enamus laudkonnast oma toidu esmalt aknalauale kaunist õhtuvalgust püüdma. Ikka seepärast, et isuäratav toidupilt jäädvustada ja blogigi toidetud saaks.. Pildistamisainet jätkus küllaga.

Värske salat kohupiimajuustu ja murakamoosiga maitses just nii mõnus, kui juulikuu ise.

Haugileem, mida pakuti koos lillepotis küpsetatud brioche-ga, oli pikast kokkukeetmisest saanud tummise maitse ja kleepis huuled hetkega kokku. Õnneks vabastas lonksuke veini lukustatud suu ja järgmine roog ei jäänud maitsmata.

Värske kartul kukeseenekastmega on suve sünonüüm. Ometi maitses teada-tuntud roog eriliselt. Põhjuse pidime poistelt välja pinnima. Selleks oli lambahautise leem ja sutsuke tüümiani.

Väike värskendus külmunud mustikatega.

Veiseselg praetud suvikõrvitsaga.

Uhke Napoleoni kook sõstardega hirmutas esmalt oma hiigelmõõtudega, aga ikkagai kadus kiirelt taldrikult kuni viimse kreemitilgani.

Kööki trügimine läks kergelt. Kui söögisaalid juba tühjaks olid jäänud ja tööpäev õhtusse kaldunud, kutsusid poisid ise uudishimuliku seltskonna mõisakööki piiluma. Teadagi ei jäänud keegi enam lauataha konutama.

Oli imearmas juuliõhtu, kui virtuaalsed sõbrad muutusid reaalseteks.

Kirsikook martsipaniga

2011-07-30T23:31:00.007+03:00

Kirsipuu me koduaias on kõrge. Seal ladvas on need kõikse magusamad marjad. Zoom- objektiiviga saab marjad kätte küll. Kuidas, aga koogi jaoks vajalik kausitäis alla tuua, see on küsimus?
Vaja läheb kõrget redelit ja pikka meest. Veerand tundi ja kauss on ääreni täis.

Põhi:

2 dl kaerajahu
2 dl nisujahu
125 g võid
2 spl külma vett
3 spl heledat muscovado suhkrut
näpuotsaga soola

Täidis:

300g kirsse
100 g martsipani

Kate:

400g maitsestamata kohupiimapastat
250 g hapukoort
poole sidruni mahl
1 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 muna

Taina valmistamiseks mõõda jahud köögikombaini, lisa sool ja suhkur, külm või ning surista veidi. Timmi veega segust tainapall. Keera tainas toidukilesse ja lase külmkapis tunnike “puhata“.

Rulli tainas jahusel laual lapikuks ja suru võiga määritud 28 cm koogivormi põhjale ja külgedele. Torgi kahvliga auguliseks, katta fooliumi ja raskusega ning eelküpseta 180 kraadi juures 15 minutit.

Puhasta kirsid kividest. Riivi külmkapis seisnud martsipan. Aseta kirsid eelküpsetatud põhjale, raputa peale riivitud martsipan. Sega kohupiimapasta suhkrute ja hapukoorega, lisa ükshaaval munad. Vala segu kirssidele ja küpseta 180 kraadi juures 50 minutit.

Mustikakook toorjuustuga

2011-07-30T23:20:00.005+03:00

Suvi on kui lõputu pidu. See tunne paneb tavalisest enam kooke küpsetama. Ridamisi valmivad marjad annavad vaid põhjuseid juurde. Lihtne ja kiire toorjuustu - marjakook, sobilik erinevatele marjadele. Iseäranis hea mustikatega.

Põhi:

1 pakk Selga šokolaadiküpsiseid
80 g võid

Täidis:

400 g toorjuustu
100 g valget šokolaadi
1 dl suhkrut
poole sidruni mahl
paar peotäit mustikaid
3 muna

Katteks:

250 g hapukoort
2 spl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut

Serveerimiseks peotäis mustikaid.

Purusta köögikombaini abil küpsised ja vala juurde sulatatud või. Suru mass küpsetuspaberiga kaetud koogivormi põhjale (minu vormi läbimõõt oli 24 cm). Täidise valmistamiseks tõsta toorjuust aegsasti külmkapist soojenema toatemperatuurile. Sulata šokolaad veevannil või mikros. Vahusta toorjuust suhkruga, sega juurde sulatatud šokolaad, sidrunimahl ja ükshaaval munad. Lõpuks lisa mustikad ja sega kergelt läbi. Vala täidis põhjale ja küpseta 160 kraadises ahjus 45 minutit.

Sega hapukoor suhkrutega. Vala koogile ja küpseta veel 10 minutit. Lase koogil jahtuda ja puista peale mustikad.

Maitsemuusika Nautses

2011-07-30T00:08:00.014+03:00

Peale mitut aastat hoovõttu, sain jala lõpuks Kuresaare ooperipäevade ukse vahele. Lasin oma meeli hellitada kaunite aariatega ja nautisin lummavat suveõhtut idüllilise väikelinna võludega.
Seda, et ooper käib ka puhveis, tuletas järgmisel õhtul meelde Nautse jaanalinnutalu.
Heinakuine Maitsemuusika õhtusöök oli planeeritud just ooperipäevade jätkuna.
Lahke pererahvas oli kasvatanud põllul-peenral prisked annid. Ärevuses valvanud ja paitanud neid ööselgi taskulambi valgusvihus, et õigeks ajaks just parajaks kasvaksid. Korjanud kokku metsaseeni ja murakaid. Võidelnud kuumarabandusetega ja äikesevihmaga. Küttinud metsloomi ja marineerinud farmilindude liha, et kogu see kaunidus siis maitseküttide ette laotada.
Imelise Ingremi käte alt kanti lauldes lauda roogasid ja õige tooni lõid härra Kasela poolt valitud veinid. Koolitatud häälega linalakk „ettekandja“ oli pärit naaberkülast.

Metssoku carpaccio värske kõmpsuva salatiga oli maitselt rikkalik ja võlus puhta selge maitsega, mida täiendas Chateau de la Tuilerie Rosé Syrah 2009.

Kukeseenetäidisega jaanalinnumunast ravioolid tomatikonsomeega oli õhtusöögi kõrgpunkt. Nii maitseküllast leent pole juba tükil ajal mekkida saanud. Kukeseene raviooli helises kaunilt kokku kergelt mineraalse Langhe Bianco Matire DOC 2009.

Vahepalana nauditud karusmarja granitee kippus küll kuumas õhtus kiirelt sulama, kuid puhas marjane maitse pani mõnusalt mekutama ja puhastas maitsemeeled põhiroaks.

Grillitud jaanalinnufilee sõstrakastme ja täidetud suvikõrvitsapalliga pani suu vett jooksma veel enne, kui lauda jõudis. Nii hullutav oli aroom, mis otse grillilt ninna kandus. Maitstes sulas liha sulnilt suus ja Barbera d'Alba Nemes DOC 2009 mängis imeliselt kaasa.

Hämaras võbiseva küünlaleegi valgel maiustasime kerge juustukoogikesega. Esimene murakastme ja koogi amps oli nii võimas, et tundus nagu kuldsetesse marjadesse kogunenud päike oleks hekeks lõõmama löönud, kuid see hetk oli üürike. Pildile püüdmisel „sähvatusest“ kasu kahjuks polnud. Maitsemälusse jääb küll pikemalt pidama.

Lavendel, mesi ja aprikoosid

2011-07-17T11:32:00.008+03:00

Nõtke ja aromaatne lavendel, selle suve esimese korje mesi ja küpsed sügavoranžid aprikoosid... See on kooslus, mis kutsub proovima. Retsepti leidsin siit, omalt poolt lisasin vaid sutsu sidrunimahla, eeldades, et mesi ja sidrun on suured sõbrad. Kook maitses tõepoolest eriline. Vaevu aimatav kirbus segatuna magusate pehmeks küpsenud viljade ja mee tugeva magususega. Tekstuuri teeb mandlipuru. Pallike külma vanillijäätist viimistluseks.
Koogist on saanud minu jaoks selle suve hitt. Tundub, et on tulnud selleks, et jääda.

Põhi:
180g nisujahu
3 spl suhkrut
½ tl soola
100 g võid
2-3 tl hakitud värsket lavendlit
1 spl külma vett

Täidis:
120 ml vedelat mett
70 g võid
100 g mandleid
2 spl kaera jahu
poole sidruni mahl

Katteks:
10-12 aprikoosi

Põhja valmistamiseks pane jahu, suhkur ja sool köögikombaini ning sega. Lisa juurde külmad võikuubikud, hakitud lavendel ja vesi. Surista kuini moodustub tihe tainapall. Keera tainas toidukilesse ja aseta pooleks tunniks külmkappi.

Rulli jahusel pinnal tainas õhukeseks ja suru 26 cm läbimõõduga koogivormi. Eriti mugav on kasutada lahti käiva põhjaga vormi. Kata tainas fooliumi ja raskusega(võib kasutada kuivatatud herneid või ube, raskuseks sobib ka teine väiksema läbimõõduga koogivorm). Küpseta 180 kraadises ahjus 15 minutit.

Täidise valmistamiseks purusta mandlid köögikombainis peeneks. Sega juurde mesi ja pehme või lisa jahu ning sidrunimahl. Vala täidis eelküpsetatud põhjale ja kata poolitatud aprikoosidega, lõikepind ülespoole. Küpseta 180 kraadi juures 40 minutit.

Maasikagazpacho basiilikujäätisega

2011-07-05T23:25:00.006+03:00

Vaevalt on kodumaised ahvatlevad maasikad turuletid looka vajutanud, kui juba ähvardatakse, et kohe-kohe on see pidu läbi. Nii üürike see rõõm ongi. Hirm ilma jääda, sunnib suu igal võimalikul hetkel magusaid maaikaid täis toppima. Et aga veel rohkem sisse mahuks, saab maasikad ka näiteks supiks suristada. Selge see, et targemad ja ettenägelikuma täidavad hoolega külmakambreid.
Kui siiski veel mõni kausitäis üle jääb saab veidi vigurdadagi. Maasikas on tänuväärne mari, saab läbi sibula ja paprikaga, basiilikust rääkimata.
On see nüüd eel- või järelroog, jäägu igaühe enda valida. Mina nautisin magustoiduks, kuid soovitan soojalt ka suvise peoõhtu sissejuhatuseks.

Laupäeval plaanin teha suurema kausitäie ja seisan Sadamaturul leti taha koos teiste blogarditega. Siis saab proovida ja koos arutada, mis moel ja millal maasikagazpachot pakkuda tasuks.

Basiilikujäätis

400 g vahukoort
200 g magusat kondenspiima
1 sidruni mahl
1 laimi mahl
2 potti basiilikut

Loputa basiilikulehed ja pane köögikombaini. Pigista juurde sidruni- ja laimimahl ja töötle ühtlaseks. Vahusta koor ja sega kondenspiimaga. Sega juurde basiilikupüree. Vala segu jäätisemasinase ja lase keerutada jäiseks. Ilma masinata jäätise valmistamiseks kalla segu laia karpi ja pane sügavkülma, sega 3 korda iga poole tunni tagan, siis lase segul külmuda.

Maasikagazpacho

500 g maasikaid
pool šalottsibulat
pool punast paprikat
2 lühikest kurki
1 spl palsamiäädikat
2 spl oliivõli
2 tl suhkrut
soola
musta pipart

Koori ja haki sibul. Lõika paprika kuubikuteks, puhasta maasikad. Pane maasikad, sibul ja paprika köögikombaini. Purusta segu ühtlaseks. Maitsesta palsamiäädika, õli, suhkru, soola ja musta pipraga. Kui segu on liiga paks, võid lisada veidi mineraalvett.

Idee ajakirjast Glorian Ruoka & Viini.

Kartul ja silk

2011-06-23T13:13:00.009+03:00

Uued kartulid on päevavalgust näinud ja mullast puhtaks pestud. Kes küll suudaks vastu seista esimestele nööbisuurustele mugulatele. Mina mitte. Talvel pole kartul just tihti mu söögilaual, kuid suve esimestel nädalatel on aurav pott kindlalt keset lauda. On kartulisöömise kõrgaeg. Silk ja kartul on juba aegade algusest laulatatud. Las siis armastus lõõmab ja kooselu areneb. Siin retseptis on maailm silku veidi lihvinud ja lihtsast kalast on kaunis peen suupooline saanud. Retseptini juhatas mind hea sõber T.

300 g räime
3 sidrunit

1 laim
1 dl head oliivõli
meresoola
1 spl mett
2 küüslauguküünt
rosee pipart

Puhasta räimed, võid jätta selgroo sisse. Lao kaussi ja raputa vahele meresoola. Kata kalad üleni sidrunitest pressitud mahlaga. Lase seista üle öö külmkapis. Nõruta räimed sõelal. Eemalda kaldel selgroog, nüüd on see lihtne. Sidrunimahl on räimed „küpsetanud“ ja kalaliha valkjaks muutnud. Lao räimed serveerimisalusele. Valmista marinaad. Pigista laimist mahl ja sega sisse uhmris purustatud rosee pipra terad, pressitud küüslauk, meresool ja mesi. Vispelda juurde oliivõli. Kontrolli maitset ja vala marinaad kaldele. Lase veidi külmas maitsestuda ja serveeri värske keedukartuliga. Kaunista maitserohelise ja rosee pipra teradega.

Lopsakat sõnajalaõit ja sooja jaanivihma!

Retsept ilmus ka ajakirja „Psüholoogia Sinule“ juuninumbris.

Meriahven grillile

2011-06-22T21:37:00.005+03:00

Selline sümpaatne kala see meriahven ongi. Minu teele jäi ta ette mõni aeg tagasi Sadamaturul. Ega siin mingit muud retsepti polegi, kui käised üles keerata ja kala rookima asuda. Kui see protseduur lõpetatud tuleks mereelukas meresoolaga sisse hõõruda ja grill kuumaks kütta. Edasi saab veidi vaielda, kauaks kalake grillile lebama jätta. Suurt ohtu üleküpsemisele pole karta, kui grillida suuremat sorti kala koos naha ja soomustega. Minu kogemuse järgi on 20 minutit just paras aeg. Ikka nii, et pool aega ühelt küljelt ja siis kala ümber pöörata. Edasine on juba puhas rõõm. Kala nahk eraldub ilma tõrkumata, mõned tilgad sidrunimahla peale ja veinipudel võiks juba avatud olla.

Ilus klaar, veidi läbikumav, kergelt vetruv kalaliha taldrikule krõmpsuvale rohelisele seltsiks tõsta.
Maiasmokkadel soovitaks veel enne mõne ürdivõi kokku segada. Estragon on ürt, mis mind selles koosluses kõnetab, loomulikult sobivad teisedki.

Forell rabarbri-tšillimoosiga

2011-06-17T09:46:00.009+03:00

Mõte rabarbriga forellist sai alguse ilmselt resto Leib aiapeolt, kus me blogardite seltskonnaga ennastunustavalt mõnusat suveõhtut nautisime. „Süüdi“ on veel selle roa valmimises ka möödunud nädalavahetuse restoranifestival, kus ma Piisonifarmi letist rabarbri-tšillimoosi ja kuusevõrseõli hankisin. Edasi oli kõik ülimalt lihtne ja kiire. Kalafilee ahjuvormi, meresoolaga kokku hõõruda ja rabarbri moosi peale määrida. Kõige tähtsam on siinjuures kala ahjus mitte üle küpsetada. Mina küpsetasin 180 kraadi juures 14 minutit! Üle 15 minuti küll ei soovita:) Ongi kiire argiroog valmis. Forell sobib ka pirtsakamatele sööjatele ja need, kes punast kala igavaks peavad noogutavad rahulolevalt hapukalt vürtsise lisandi peale. Veel jõuab ka rabarbrist ja tšillist moosivaru keeta. Mul on see kindlasti plaanis.

Salat tuleb juba suures osas oma peenrast. Rukola on lopsaks ja mahlane. Kasvuhoones on valmis esimesed kurgid ja redist jätkub mul nüüd vist jõuludeni:D. Külvasin redised kasvuhoonesse ja peedid panin maha triiphoone taha peenrasse. Tärkasid ja kasvasid seal katteloori all, ega ma neid pisikesi lehti esialgu väga ei uurinudki. Päris alguses ma ilmselt vahet ka ei teeks. Kui loori ära võtsin ja tegelased juba suuremaks sirgunud oli, sain aru küll, et kasvas hoopis REDIS, mitte peet. Kontrollisin seemnepakke ja selgus, et olid vahetusse läinud, ühtemoodi punased viljad pildil:) Egas muud, kui tuleb tihe redise krõbistamine, enne kui kibedaks kasvavad.
Salatisse pistsin oma kraamile lisaks veel mõned magusad väljamaised aprikoosid ja maasikad.

peotäis või paar rukolat
4 väikest kurki
5-6 redist
2 aprikoosi
3 maasikat
metsapähkleid

Kaste

poole sidruni mahl
2 spl kuusevõrse õli
1 spl mett
meresoola
musta pipart veskist

Rebi salatilehed ja tükelda komponendid suupäraseks. Sega kõik kastme ained, viimasena lisa õli ja vispelda kuni moodustub emulsioon. Kalla salatile ja söö kohe.

Lennukas hommik

2011-06-14T15:16:00.010+03:00

Mitte just tihti ei alusta ma oma hommikut vahuveini ja suupistetega. Mitte kunagi enne pole ma seda teinud 50 m kõrgusel maapinnast. Kaunil juunihommikul just nii läks.

Kuuldes taevarestorani linnatulekust jäid minu esimesed emotsioonid jäiselt jahedaks. Kutse saabudes oli minu algne mõte lausa loobuda. Karuselle ja teisi lõbustuspargi atraktsioone pole ma isegi lapsena väga armastanud. Seega ründasid esimesena mõtted, mis kõik võib minuga juhtuda, kui luban end kõrgustese vinnata ja kas ma ülepea seal suurest hirmust midagi neelata suudan.

Uudishimu oli siiski hirmust suurem ja peagi kinnitati rihmad ning tõste võis alata. Kõik oli põnevam, kui oskasin arvata. Sabinat ja ärevust maandati taevases lauas hooletu lõõpimisega. Kerge erutus asendus aga üsna pea rahulolutundega, hirmust ei jäänud järele raasugi. Võimas oli seal ülal jalgu kõigutada, aga alla vaatasin siiski vaid vilksamisi. Pilku kaugusesse suunates sai imetleda tuttavaid vaateid, veidi ebahariliku nurga alt. Pildistamine osutus sellises kammitsetud olekus, turvavööga tugevalt tooli külge aheldatuna, kaunis keeruliseks. Ikkagi raatsisin fotoka nupud vaevalt paariks minutiks rahule jätta, siis, kui kahvlit suu juurde tõstsin.

Forelliamps rukkileival, rostbiif karamelliseeritud sibulaga kartulil, kitsejuustukreem punapeedilaastudega ja maasikad mascarpone vahuga olid maitsvad ja sobisid värskesse juunihommikusse suurepäraselt, kuid ausalt öeldes läks kogu „aur“ rohkem ringivaatamisele, maa ja taeva vahel kõlkumisele.

Liiga ruttu tuli maa peale tagasi tulla. Üsna keeruline oli end taas argirutiini sobitada. Oleks tahtnud ikka veel ja veel hõljuda, hõljuda.....

Restoranid tänaval

2011-06-09T12:17:00.013+03:00

Alles, see oli, kui ma eelmisel suvelõpul Kopenhaagenis restoranide tänavafestivalil äärekivil istusin ja vähke süüa krõbistasin. Ise seejuures juureldes põhjuste üle, mis paneb tuhandetesse ulatuva inimassi liikuma ja suhteliselt ebatavalistes ja nigelates oludes toitu mekkima, kui mugavam ja ilusam oleks ju sättida end valgete linadega laudade taha, et nautida toiduelamust. Aga, jah, ega alati ikka päris kindel ju olla ei või, kas soovitud elamuseni ülepea jõutakse. Kulutatud ajast ja rahast hakkab siis kahju ja see sunnib ettevaatlikusele. Hoopis lihtsam on otsustada, kui enne veidi proovida saab.
Nii sätivadki paljud toiduhuvilised end kohe platsi, kui mõnes linnas restoranid tänava liikluseks sulgevad ja letid ritta laovad, et end huvilistele lähemale tuua ja koka käekirja-näiteid pakkuda. Oma suu(silm) on kuningas:)

Nüüd siis toimubki restoranide festival meie oma linnas. Sel nädalavahetusel saab Rotermanni kvartali keskväljakul maitsta mitmete tuntud ja vähemtuntud restoranide miniroogasid, võrrelda neid omavahel ning seda kõike sümboolse tasu eest.
Taskusse tasub varuda peoga kahe-euroseid ja reedel kell 16 kohal olla. Laupäeval saab restoranituuri alustada kell 12.

Eeluure muljeid jagavad Liina, Aet ja Tuuli.

Rabarbrimuffinid

2011-06-07T23:45:00.006+03:00

Rabarbri hooajal võib vabalt pühapäevased pannkoogid vahele jätta. Hommikusöögiks jõuab üks-kaks teha maailma parimad rabarbrimuffinid. Loomulikult muudab rabarber iga küpsetise jumalikuks, see pole mingi liialdus. Kui peale kohvitamist jääb mõni pontsakas küpsetis järele, on hea see päevastele käikudele kaasa pakkida. Päevast saabki parem.

Minu muffinitesse läks:

2 muna
1 dl suhkrut
2 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
2 tl vanillisuhkrut
1 tl jahvatatud kaneeli
1 tl kardemoni
2 cm jupp riivitud ingverit
2 spl toorjuustu
2 spl maitsestamata jogurtit
50 g sulatatud võid
300g g tükeldatud rabarbrit

Vahusta munad suhkruga kohevaks. Sega kuiv-ja maitseained omavahel. Lisa munavahu hulka jahtunud sulavõi ja kuivained. Sega toorjuust jogurtiga ja lisa tainale. Viimasena lisa rabarbritükid ja riivitud ingver. Jaota tainas muffinivormidesse. Küpseta 225-kraadises ahjus umbes 15-20 minutit.

Spargel

2011-05-31T23:49:00.004+03:00

Hakkabki otsa saama see kevadine sparglipidu. Veel loetud päevadeks jätkub Uus-Kongo imelist andi.(Proua Aino sõnul korjatakse 5 juunini.) Olen ahnelt ahminud krõmpsuvaid varsi ja tassinud koju ikka kilode kaupa. Kõik on kärmelt kõhtu läinud ja üledoosi pole täheldanud. Olen neid nõtkeid varsi sokutanud pirukasse ja grillile, söönud uppunud- ja keedetud munaga. Hollandi kastme ning sulavõiga. Selle kevade avastus on, et värskeid sparglivarsi ei pea ilmtingimata keetma või grillima, sama hästi sobivad nad ka toorelt nahka panna. Esimesed varred söön alati mõnuga krõmpsutades. Mulle meeldib see hääl, kui murrad krõksudes spargli puitunud „jala“. Ülejäänud mahlane vars kipub kohe otse suhu. Ja kui midagi üle jääb, saab sellest salati kokku panna.

peotäis sparglit
pool pead jääsalatit (või muud meelepärast rohelist)
peotäis röstitud metsapähkleid
pecorino- või parmesani juustu

Salatikaste

poole sidruni mahl
4 spl oliivõli
1 spl mett
1 peeneks hakitud šalott sibul
soola
musta pipart veskist

Loputasin sparglid ja nõrutasin. Murdsin ära puitunud alumise varreosa ja lõikasin tipud ning panin kõrvale. Tükeldasin juurviljakoorjaga sparglivarred õhukesteks ribadeks.(sobib ka terav juustunuga) Segasin salatikastme komponendid omavahel. Panin spargliribad kastmesse ja lasin maitsestuda 20 minutit. Rebisin salatilehed kaussi,kallasin peale spargli ja kastme. Segasin. Puistasin salatile pähkleid ja juustu. Lasin vee keema ja pistsin minutiks spargli ladvaosad kuuma vette. Kurnasin ja loputasin kohe külma veega. Sättisin salatile.

Kammkarbid ja rabarbri-Bellini

2011-05-27T23:14:00.009+03:00

Juba mitu nädalat saab Sadamaturult värskeid kammkarpe. Käisin minagi seal tuuker Markoga kammkarbi-juttu puhumas, muuhulgas juhtnööre saamas, kuidas hõrk liha karbist kätte saada. Lahkusin koliseva kotitäiega.
Kodus pusisin karbid lahti ja igas karbis oli veel kingitusena kaasas oranž mari.
Lõikasin iga kammkarbi liha kolmeks õhukeseks viiluks, ladusin taldrikule ja tegin peale marinaadi hooaja lemmikust - karulaugust.

punt karulauku
1 tl riivitud ingverit
1 tl hakitud tšillit
1 laimi mahl
oliivõli
meresoola

Panin kõik komponendid purustajasse ja suristasin kastmeks. Marinaadi valasin kammkarpidele ja lasin veidi maitsestuda.
Marja valasin üle sidrunimahlaga ja raputasin pinnale soolahelbeid.

Oligi aeg avada prosecco või hoopiski valmistada rabarbri-Bellini.
Bellini valmistamiseks peaks siiski varem ettevalmistusi tegema.

800 g rabarbrit
100 g suhkrut
1 apelsin
külma vahuveini

Tükeldasin rabarbri. Pain koos suhkru ja apelsinist pigistatud mahla ning riivitud koorega potti. Keetsin keskmisel tulel 15 minutit, kuni rabarber oli pehme. Kurnasin läbi sõela ja jahutasin. Valasin klaasi veidi rabarbri püreed kallasin juurde külma vahuveini.

Värviline pasta

2011-05-26T21:57:00.009+03:00

Pastategu on imelihtne. Vead pastamasina kapisügavusest välja ja muudkui keerutad. Kevadised maltsast pestod viivad mõtted tihti värskele pastale. Seekord värvisin pastagi kevadtoonidega. Kasutasin peedi- ja spinatipulbrit. Seda on lihtne jahuga segada. Pastat saab toonida erinevates tumedus-astmetes. Tulemuseks on akvarell taldrikul:) Toonimisel tuleb arvestada, et lisaks köögikunstniku värvivalikule annab oma panuse ka keeduvesi.

Vaja läheb ühe sööja kohta:

1 muna
100 g jahu
1 spl õli
2 spl sipnati- või peedipulbrit

Valasin jahu kaussi. Segasin spinat-ja peedipulbrii jahuga, tegin süvendi jahu keskele ja lõin sinna muna. Lisasin õli ja sõtkusin kuni moodustus elastne tainas,rullisin pastamasina abiga õhukeseks ja tükeldasin. Keetsin soolaga maitsestatud vees 2 minutit. Serveerisin karulaugupestoga.

Pulbrid ostsin Tartu Würtspoest, aga leiab ilmselt ka Piprapoest.

Kevadkogritsad

2011-05-16T23:06:00.007+03:00

Metsaseened kevadel on minu jaoks alles üsna uus avastus. Juba eelmisel kevadel Liina postitust lugedes jäi kripeldama. Läks siiski nagu ikka, metsaseeni sõin sügisel. Nüüd ju taas uus kevad ja uued võimalused. Niikui Sadamaturg FB-s kuulutas, et kogritsad kohal vudisin küünte krõbinal turule ja tõin ära. Netis kogritsa kohta uurides lõin küll esmalt kõhklema, kas ma neid ajukäärudele sarnaseid mügarikke ikka süüa riskin. Hurmav seenelõhn sai mind konksu otsa ja panin poti tulele. Kogritsad on nimelt üsna mürgised ja ilma kupatamata süüa ei sünni. Kupatama peaks kokku umbes 20 minutit. Vahepeal tuleb vett kindlasti vahetada ja seeni jooksva vee all loputada. Isegi aken soovitatakse kupatamise ajal lahti hoida ja peadpidi potikohal kõlkuda pole samuti soovitav. Tegin kõik kuis juhised ette nägid, lisaks veel viies veevahetus. See viimane oli ilmselge erutusest tekkinud ülepingutus. Piisab täiesti ka kolmest-neljast, õige hetk peatuda on siis , kui vesi jääb puhtaks.
Edasi nõrutasin seened sõelal liigsest veest ja surusin kuivaks.

300g kupatatud kogritsaid
2 spl võid
sibul
2 küüslaguküünt
värsket tüümianit
soola, pipart
1 purk Nopri vahukoort

Sibula, küüslaugu ja seened hakkisin peenemaks. Sulatasin pannil või ja praadisin sibula keskmisel kuumusel klaasjaks, lisasin küüslaugu ja seened. Valasin peale koore ja lasin kokku keeda.

Serveerisin kergelt praetud vasikamaksa ja pruuniks praetud sibulatega. Mmm...taevalik nauding, kergelt krõmpsuvad seened hamba all.

La Guinguette

2011-05-14T23:32:00.029+03:00

Sellise kõlava nimega restoran avati üheks õhtuks nädalapäevad tagasi Rotermannis. Seljad vastamisi panid Tigu, Platz, Ribe ja Põhjaka. Kuuldused pop-up restoranist levisid kulutulena üle linna ja kohad broneeriti samal hetkel, kui üritus välja hõigati. Suur huvi paisutas restorani istekohtade arvu lausa kahekordseks.
Päevinäinud tööstushoone keskele oli rambivalgusesse seatud improviseeritud köök, mida ümbritsesid valge paberiga kaetud lauad. Lihtne ja lakooniline, aga äärmiselt paljulubav kooslus. Külalisi tervitati jookide ja kallistustega.

Ja siis läks lahti, täpselt ja plaanipäraselt! Kõlavate hõigetega kanti lauda esimesed austrid ja plumpsudes avanesid veinipudelid. Käike oli kokku 13. Portsionid mõistlikud ja mõõdukad, nii et kogu menüü proovimine oli jõukohane ja võhmale ei võtnud. Kuna igal roal oli eraldi hind (ja väga soodne sealjuures), sai ka mõnest käigust loobuda, või soovi korral duubeldada.
Isegi see, et sardiine ei jätkunud ja kõik road ei õnnestunud, nagu tavaolukorras oleks eeldanud, ei olnud miinus. Pigem osake ühe-õhtu-restorani feelingust. Mereandide pillerkaar oli mõnusalt mitmekesine, ulatudes austritest räimedeni. Õhtu tähena säras krõbe seakõht, millest pildile õnnestus püüda vaid viimane pala.

Õhtu peamine elevushetk helises taldrikute klirinal, kui korraldajad peale mõttevahetushetke taas „lahingusse tormasid“... Killud,teadagi, toovad õnne.

Voolav energia millega korraldajad kogu õhtu täitsid kasvas iga uue roa laiali kandmisega suuremaks.
Tulemuseks oli vallatu ja veidi ülemeelik seltskond, kes end õhtu edenedes üksmeeles Mart Juure poolt pakutud lugude rütmis laudade vahel kõigutas.

Sirgelt seina äärde seisma ei jäänud isegi teenindajad, vallatu rõõm helkis ka nende silmis.

Kepslesin seal minagi õndsas rahulolus ja loodan, et varsti hakkavad korraldajate rahutud meeled jälle uut väljundit otsima.
Seniks olen siiralt tänulik imeilusa õhtu eest!

Naadipirukas

2011-05-14T16:28:00.005+03:00

Kevadiste aiatööde lemmiklõuna koosneb mahlasest naadipirukast ja värskest salatist. Kui hästi otsida leiab alati neid väiksemaid varesejalgu meenutavaid naadilehti. Just need on parimad pirukasse pistmiseks. Ürdid spelta- ja rukkijahuses põhjas teevad pirukast aedniku lemmiku:)

Põhi

60 g külma võid
1 dl spelta nisujahu
0,5 dl rukkijahu
näpuotsaga soola
1 tl kuivatatud tüümiani
1 tl kuivatatud estragoni
1 tl kuivatatud punet
2 sl külma vett

Kate

peotäis naadilehti
100 g pehmet kitsejuustu( Soignon' määrdejuust sobib hästi)
1 dl hapukoort (10% kreeka jogurt annab ka hea tulemuse)
2 muna
pipart

Segasin taina ained köögikombainis. Esmalt segasin hakkimisteraga või kuiv- ja maitseainetega ühtlaseks puruks, siis lisasin vett. Keerasin tainapalli toidukilesse ja lasin külmkapis pool tunnikest seista. Rullisin taina õhukeseks ja surusin koogivormi põhjale ja äärtele. Küpseteasin 10 minutit 180 kraadi juures.
Loputasin naadilehed ja hakkisin peeneks. Kloppisin muna ja segasin kitsejuustu ning hapukoorega. Segasin juurde naadilehed ja maitsestasin pipraga.
Küpsetasin 180 kraadi juures 30 minutit.

Võilillepesto

2011-05-03T00:49:00.007+03:00

Nüüd kevadel rõõmustab iga roheline lible, mis nina mulast välja pistab. Isegi südasuvel nii tüütuna tunduv võilill on kuldaväärt.
Võilille tasub süüa, sest ta sisaldab rohkelt tervisele ülivajalikke vitamiine ja mineraalaineid. Võrreldes aedsalatiga, on võilille lehtedes mitu korda rohkem C- ja B-vitamiini, karotiini, rauda, kaltsiumi, magneesiumi. Arvatakse, et ükski teine roheline taim ei sisalda nii palju mikroelemente kui võilill. Ravimtaimena hinnati võilille kõrgelt juba muistsel ajal, teda on nimetatud lausa elu eliksiiriks. Võilill puhastab verd, langetab veres kolesterooli- ja suhkrusisaldust, võtab väsimuse, soodustab seedimist jne.
Kui korjata salatiks noori, veel täiesti lahti keerdumata lehti, on nad mahedama maitsega. Neis pole kas veel glükosiid taraksatsiini (mis mõruda maitse annabki) või on seda veel väga vähe. Lehtede mõrumaitset aitab vähendada umbes pooletunnine külmas soolases vees leotamine.
Kui suristada noortest võilillelehtedest kokku pesto, saab sellest vägeva turgutaja talvest räsitud organismile.

peotäis noori võilillelehti
paar basiiliku lehte
50 g kõrvitsaseemneid
50 g riivitud Parmesaani
1 dl oliivõli
soola
3 küünt küüslauku
2 spl sidrunimahla
1 spl mett

Pane kõik ained purustajasse ja surista ühtlaseks. Vajadusel saad oliivõli lisamisega konsistensi sobivaks timmida.
Pestot sobib kasutamiseks leivamäärdena, salatikastmes, pastal, köögiviljadel.

Laimikook beseevahuga

2011-05-01T00:07:00.006+03:00

Seekord siis klassikaline variant Key Lime Pie munavalgevahuga. See „ninast sabani“ variant on hea, kuna munavalged leiavad kohe kasutust. Jääb ära järgmise „kohustusliku“ koogi tegemine. Maitseb õrn, õhuline ja tuntavalt hapukas. Samas mina pole soovitud hapukust iialgi kolme nelja laimiga kätte saanud, nagu enamasti retseptides kirjas. Ikka kulub kuus.

1 pakk šokolaadi küpsiseid (Selga)
50 g võid

1 pakk magusat kondenspiima (400 g)
6 laimi mahl
5 muna
1dl suhkrut

Purustain küpsised ja segasin sulataud võiga. Katsin lahtikäiva koogivormi põhja küpsetuspaberiga. Surusin küpsisepuru koogivormi põhjale. Küpsetasin põhja 180 kraadi juures 7 minutit. Pressisin laimidest mahla. Segasin munakollased ja laimimahla kondenspiimaga. Valasin segu koogipõhjale.
Vahustasin munavalged tugevaks vahuks, lisades suhkrut osade kaupa. Määrisin munavahu laimikreemile ja küpsetasin 200 kraadises ahjus 20 minutit, kuni besee muutus kuldseks. Jahutasin koogi.
Kooki on lõigata mugavam, kui kasta nuga enne järgmise tüki lõikamist kuuma vette.

Kevadised eined Londonis

2011-04-27T00:09:00.022+03:00

Vana hea London särab kevadiselt. Või tuleb see sära hoopis kuningliku pulma ettevalmistustest? Igatahes oli õhus juba nädalapäevad tagasi seal suvine soojus. Nii kastanid, kui sirelid kaunis õieehtes. Paar kena kevadpäeva suurlinna rütmis hingates paneb alati vere soontes kiiremini liikuma. Energia taastamiseks on hädavajalik muidugi mõni eriline eine. Võimalusi maitsemeelte turgutuseks pakub London tohutult. Siin pakuvad elamusi mitmed maailmas laineid löönud kokad. Seekord jäid teele Jamie Oliver ja Fergus Henderson

Jamie's Italian on mõeldud taskukohaseks ja kiireks eineks laiadele inimrühmadele. Samas on koht hubane ja soe, teenindus sõbralik ning asjatundlik. Toit eht Jamielik, rustikaalne ja elegantne üheaegselt. Hiigelportsjon Prosciutto, Pecorino ja pirni salatit on värske ning mahlane ja vaatamata tema hiigelmõõtmetele kaob ta mu taldrikult kiirelt.
Salvei ja sidruni ravioolid pakatavad värskusest. Sorbeti pallid olen pintslisse pistnud veel enne, kui need sulama hakata on jõudnud.

Spitalfieldi turu ümbruses luusisime ka üksjagu. Siin on tihedalt koos hulgaliselt põnevaid söögikohti. Proovima ahvatleb iga teine, sõelale jäi St. JOHN BREAD and WINE. See on kuulsa ninast sabani mehe Ferguson Hendesoni üks restoranidest. Või no, mis restoran ikka pigem pagaritöötuba meenutav lihtne ja rõhutatult lakooniline ruum. Olla on seal mõnus ja süüa saab imehästi ning toit maitseb ja näeb välja nii, kuis loodud. Värske, parimast toorainest, ekstra sinule valmistatud. Menüü muutub iga päev, ei lausa iga tund. Pakutakse hommikusööki, lõunat ja väikese pausi järel ka õhtusööki. Road muutuvad tihti ja osade roogade valmimine sõltub leivaküpsetusahjude käigusolekust. Seepärast on märgitud menüüs ka valmimise kellaajad.

Härjakeel on pirakas ja nii pehmeks haudunud, et kahvliga tõmmates laguneb kiududeks. Kerge grillitriip viib mõtted hoopis marinaadile. Kuis täpselt oli jääbki saladuseks, kuid maitse on aus, puhas ja lummav.

Verekook pardimunaga on pehmema tekstuuriga, kui meile tuntud verikäkk. Pardimuna ja väiksed pekitükid koogis panevad huuli veel pikalt limpsama.

Remonditud lambakints

2011-04-25T23:41:00.009+03:00

Põhjaka poisid olid need, kes Terevisioonis kintsu remontisid. Proovisin minagi kallil kevadpühal koju toodud tallekintsu veidi vormida. Tulemus sai nauditav, ehkki sidumine mul nii elegantselt välja ei tulnud, kui Ott seda näitas. Mul kulus lihtsalt tiba rohkem nööri ja kintsust sai veidi vonklev. Maitset kehvem kaubanduslik välimus siiski ei rikkunud. Praad oli mahlane ja valmis vaid tunniga.

lambakints
1 pea küüslauku
paar oksa rosmariini
peotäis koriandrit
100 g suitsupeekonit
soola
pipart

Kondistasin kõigepealt lambakintsu. Selleks lõikasin terava noaga tihedalt kondi ääri mööda liha lahti. Ettevaatlike lõigetega tegin kintsust pinnalaotuse. Puistasin peale soola ja pipart. Hakkisin ürdid ja puhastasin küüslauguküüned. Puistasin lihale ürdid ja terved küüslauguküüned ning vormisin lihast rulli. Sidusin puuvillase nööriga, õpetust jälgides. Pruunistasin pannil ja pistsin 170 kraadisesse ahju. Tunni pärast oli liha küps. Lasin pool tunnikest fooliumi all puhata, siis eemaldasin nöörid ja lõikasin liha lahti.

Õlle ja veini sõda Tschaikovskys

2011-04-17T12:24:00.016+03:00

Vein või õlu? Pole minu jaoks kunagi olnud mingi küsimus. Ma valin alati pead uhkelt kuklase ajades veini. Ühtäkki leidsin ennast keset lahinguvälja. Alanud oli sõda – veini ja õlle vahel. Õigupoolest oli juba käsil sõja otsustav lahing. Ettevalmistused viimseks lahinguks olid alanud päevi varem. Restorani Tchaikovsky chef Vladislav Djatšuk oli kohendanud oma menüüs neli rooga Saku õlledega sobivaks ja someljee abiga vastandati õllele ka toidu juurde sobivad veinid. Blogardite (ühendsõna blogivatest õgarditest) ülesandeks jäi hinnata, kumb kooslus paremini töötas. Kriiskavvalgete laudlinade peegeldusest ja eredast kevadpäikesest pimestatuna hoidsime maitsemeeled erksamad, kui kunagi varem. Põnev oli.

Lauda kanti Saku Kuld nooblis šampanjapokaalis ja tervitusampsuks pakkus kokk Ungari pekki Dijoni sinepi kastme ja hapukurgiga. Ehkki pokaali tõstes tungis ninna kirbe õllelõhn, oli maitse aperitiivi jaoks kohaselt mõrkjas ja kerget mullide tantsu vahumütsi all kaunis imetleda.

Eelroog Kamšatka krabi salat, aeglaselt küpsetatud lõhe ja Hollandi kastmega. Juurde serveeriti Saku On Ice. Happeline ja kerge õlu sobitub hästi võise kastme ja imeliselt pehme ning õrna kalaga. Krabi toob juurde vaheldust roa tekstuuris. Pean tõdema, et karge maitsega õlu meeldib mulle selles koosluses oluliselt rohkem, kui Sloveeniast pärit vähetuntud marjast Furmint valminud vein.
See muidugi ei tähenda, et vein mind ükskõikseks jätaks, kuid antud koosluses toimib õlu paremini.

Hõrgud metsaseenepelmeenid peene hanemaksakastme ja trühvliõliga on sobitatud Saku Punasega. Veiniks pakuti üllatuslikku 2008 Riesling „Charta“. See kooslus paneb juba pead murdma ja kõvasti kaaluma. Pika siseheitluse tulemusena annan oma punkti veinile.
Selles koosluses toimub lummav maitsete sulandumine. Ehki kirbe õlu saab suurepäraselt hakkama seentega, ei raatsi ma õilsa hanemaksa pärast talle punkti loovutada.

Eesti piimapõrsas krõbedas koorikus maapirni ja kadakamarja kastmega on teine pearoog. Pehme ja sametine põrsaliha on saanud tänu krõbedale ja õhulisele tainakoorikule ning tummisele ja kadakamarjasele kastmele lähedaseks Saku Tumedaga. See kooslus paneb maitsed kaunilt keerlema ja pikendab erinevaid puhtaid maitsenüansse, eriliselt tõuseb esile kadakamari. 2007 Carmenere Tšiilist seevastu tekitab tunde - kaunis hetk püsi veel. Mina ei suuda eelistada veini õllele või vastupidi, jääb viik.

Magustoiduks naudime kuuma šokolaadikooki espressojäätisega. Pinnale puistatud šokolaadibesee tükid lisavad plahvatuslikke tekstuurimuutusi jumalikku kooslusse. Ergastav kohvimaitse siidise šokolaadi kaenlas paneb silmi sulgema ja õndsalt õhkama. Põltsamaa Tõmmu saab selles koosluses konkurentsitult kogu au endale. Saku Porter kahjuks nii elegantse mänguni ei küündi.

Tuleb välja, et õllele tasub anda võimalus. Töötab ka peenemates kombinatsioonides, kui meeleolu on loodud ja aeg küps. Meistrid juba väljakutseid ei karda, pole mõtet endalgi suud kriipsuks pigistada.

Pildistas Lauri Laan

Eesti siga Belgias

2011-04-14T23:21:00.026+03:00

Eesti siga käis Belgias end tuulutamas. See tähendab, et mullune sealihakuu sai oma viimase akordi. Tõsi, Belgiasse sõitsid hoopis Eesti kokad, kelle sealihatoidud parimateks tunnistati, et tutvustada oma kokakunsti ja Eesti maitseid belglastele. Lihakehad õlal Eesti mehed siiski Brüsseli poole ei liikunud, pannile ja patta läks kohalik euroloom.

Sain minagi kokkadel kannul käia ja uudistada. Seekord kahvli belglaste roogadesse torgata. Päevinäinud ja muljetavaldavalat kitsastes oludes tegutseva restorani Spinnekopke omaniku varjuna tegime kaasa ka tooraine varude täiendamise käigu.

Mereandide osakaal on Belgia köögis suur. Saime meiegi peale turulkäiku värsketest värskemate kammkarpidega maiustada. Ootamatu üllatus oli, kui õrnad delikatessid olid taldrikule seatud paksu koorekastme kaisus ja karameliseeritud sibula embuses. Omamoodi kogemus, kuigi vaimustusest aplodeerima ei pannud.

Mahlane lihatükk, jällegi paksus koorekastmes, oli tuntavalt õllene. Üsna loomulik lähenemine, sest tubli õllemaana kasutavad belglased kastmetevalmistamisel ohtralt õlut ja koort.

Imestusel ei tulnud lõppu, kui õllesorbee lauda kanti. Heledast-, tumedast- ja kirsiõllest tehtud maius oli maitserikas ja erinevad õllemaitsed täiendasid teineteist toonitades Belgia õllekultuuri tähtsust.
Truffe kokad Joel Ostrat ja Jorma Riivalt toimetasid köögis koos belglastega ja pakkusid külalistele suitsu-pähklimarinaadis seafileed pohlakastmega, lisandiks kruubid aedviljaga.

Restorani Smoods köögis kokkas neil päevil restoranist Fish & Wine peakokk Janno Lepik
Hotelli Bloom restoran Smoods paelus oma modernses võtmes eklektilise sisekujundusega. Maitstud seakülg oli aga traditsooniline, seekord tummise punaveinikastmega.

Edasi seadsime sammud hotelli Léopold elegantsesse restorani Salon des Anges. Maitsesime magustoidutriloogiat, mille südameks oli imelne Belgia šokolaad. Lisaks maasikad, koorekreem ja kergelt grillitud vahukommid. Belgia šokolaadi ülistamiseks on sõnu raske leida, parem on lihtsalt silmad sulgeda ja sel imelisel armastuse aseainel mõjuda lasta. Tagajärg on koheselt märgatav, oled ise ilusam ja parem:)
Restorani MEKK peakokk Renee Uusmees võlus omakorda siinset köögipersonaali ja külastajaid. Sõlmitud said tihedad sidemed, millele on peagi jätku oodata.

Andres Rahula tööpaigaks sai neil päevil kontrastne Chou.
Restoran Chou hiilgas paeluva sisekujundusega ja pakkus maitsemeelele ahaa-üllatuse - tumeda šokolaadi ja oliiviõli kombinatsiooniga. Sinna tõmbab tagasi, küllalt hämar ruum ei lasknud müstiliselt mõjunud kujndust käigu pealt pildile püüda, aga tundub, et õhtusöök seal oleks paljulubav.

Restoran Ribe peakokk Jevgeni Jermoškin toimetas Liége’is restoranis Heliport.
Kolme Õe hotellis asuv Bordoo eesotsas Tõnis Siiguriga oli külas Brugges, hotelli Heritage restoranis Le Mystique. Sahinad käivad, et ka see koostöö läheb edasi.

Mida oskab peale hakata seltskond „söögisõltlasi“ oma õhtuga võõras linnas? Muidugi otsivad sobiva restorani, vaatamata pikale veninud „lõunale“. Jalutuskäik linnas ja juba meelitab meid kunagise kanali ääres paiknev armsalt kõlava nimega L' Huitriere. Kahtlemata on need mereannid mida vajame. Lauda kantakse potitäied auravaid sinimerekarpe. Või siis muule, nagu me neid hellitavalt kutsume:) Proovime erinevate kastmetega ja otse loomulikult ei piirdu ainult oma potitäiega, ikka sirutame ahned käed risti rästi üle laua, et kõik maitsed järgi proovida.

Brüsselis leiab ka suurel hulgal heatasemelisi ja põnevaid rahvusrestorane. Mei teele jäi ette armas Squidy. Siin on seljad vastamisi pannud noormees Hispaaniast ja teine Itaaliast. Peavad äri orgaanilisi veine pakkudes ja kõrvale uskumatult kontsentreeritud maitsekompasid valmistades. Just kompadeks nimetaksingi neid maitseküllaseid kastmeid ja varre otsa pikitud suupisteid. Tempura tainas frititud banaane ja krevette. Kõik toidud serveeriti värvilistelt plastnõudelt, mis lisas mängulisust ja meid elevil hoidis.

Jalutuskäik turul on piinarikas, tahaks kotti head,paremat ja värsket täiskuhjata. Paraku peame koju kaasa klõpsima vaid pilte. Köögitarvete poest ka välja ei mahuks. Kujutletav kandam, mida kõike kohe ja nüüd vaja oleks, on hiigelmõõtu. Lohutuseks topime käekotti siiski mõne poti, vahele surame veel head šokolaadi ning sparglit varred jäävad kotisuust uudishimulikult välja piiluma. Toidunautlejad on ilmselgelt rahul.

Kevad kohal, rabarber ahjus

2011-04-11T09:26:00.005+03:00

Lõpuks on veed pääsenud valla. Justkui raske vammus on libisenud õlgadelt, talv on möödas!!!! Kui ma varem olen oodanud ikka kangelaslikult kodumaise rabarbri ära, et siis võidukalt tähistada kevade läbimurret, siis seekord on kõik teisiti. Pärast nii vaevalist ja pikka talve ei hakka küll poes pirtsutama, kui mujalt pärit rabarbri varred ette jäävad. Sirutasin ahne käe automaatselt välja ja krabasin kohe kaasa.

Tükeldasin kaks peotäit rabarbrit ahjuvormi põhjale ja pistsin 10 minutiks ahju. Samal ajal valmistasin vanillikastme.

2 dl vahukoort
2 munakollast
pool vanillikauna
2 spl suhkrut

Valasin koore potti ja panin juurde vanillikauna. Enne potti pistmist tegin kaunale noga vao sisse ja kraapisin seemned lahti, et need koore sees seguneksid. Lasin koore keema ja keetsin mõned minutid. Kloppisin munakollased suhkruga lahti ja lisasin juurde pisut kuuma kooresegu. Segasin hoolega. Ühendasin kaks segu omavahel ja kuumutuasin madalal tulel, kuni segu paksenes. Valasin vanillikastme pehmenenud rabarberitele.
Munavalgeid ei hakanud säästma, läksid kohe kasutusse.

2 munavalget
veidi soola
2 spl suhkrut

Vahustasin munavalged soolaga, lisasin vähehaaval suhkru ja jätkasin vahustamist, kuni vaht oli tugev ja läikiv, moodustas ilusaid tippe ja kausist kummuli keerates välja ei valgunud. Katsin rabarberi vanillikastmesegu munavalgevahuga ja küpsetasin 200 kraadi juures 10 minutit, kuni roog oli saanud kauni kuldse jume.
Imelihtne ja ülimaitsev magusroog kevade auks.

OKO ohohooo

2011-03-29T09:50:00.025+03:00

Kui meistrid avavad uue söögikoha, kas või in the middle of nowhere, asuvad maitsekütid koheselt elamusi jahtima. Muidugi ei saa öelda, et Kaberneeme oleks nüüd mingi asustamata koht, aga siiski talvisel ajal suht kõrvaline paik. Vaatamata sellele on just sealne kõrts saanud uue hingamise ja kuuldused väärt söögikohast on levinud kulutulena, ehkki koht ise on avatud vaevalt paar-kolm nädalat. Nädalavahetusel ei maksa ilma broneeringuta linnast välja sõitma hakatagi.
Meie saime oma pere täies kooseisus kokku reedeseks pärastlõunaks ja sõit võis alata, et nädalavahetus sisse juhatada.
Juba uksest sisse astudes valdas mind tunne, et siia tahan ma pikemalt peatuma jääda.

Interjöör on kutsuvalt hubane, soe ja lihtne, mitte midagi liigset. See eest pisiasjadeni paigas ja läbimõeldud. Valge ja sinakashall, naturaalsed materjalid ning avar vaade. Just akendest avanev avarus paneb ruumi elama ja pilt klaasi taga muutub iga hetkega, lisades omamoodi etenduse.

Mänguline on ka menüü. Selge ja elegantse kujundusega menüükaart lubab nii mõndagi. Söödavad sigarid, lamburger ja puu on märksõnad, mis iseenesest tulevad üle huulte, kui teenindaja meie soovide järgi küsib. Tõnis Siiguri juhitud köögimeeskond pole seadnud enda ülesandeks vaid sööjate näljakustutamist. Suur rõhk on pandud ka emotsionaalse nälja leevendamiseks, seda loomulikult mitte maitsemeelte arvelt.

Lambasigarid peidavad viinamarja lehe all krõbedat koorikut, milles pehme lambaliha sulab suus meenutades böffi. Seemnetest ja pähklipurust söödav tuhk sunnib „sigarit tuhatoosis aina uuesti keerutama“. Ninna tungiv lõhn ja suits panevad mind mõtlema, kas ma tõesti suisetan?

Nende jaoks, kes toiduga „mängimist“ ei kannata on menüüs olemas ka selge, lihtne oivaline ja tavaliselt supitaldrikult söödav kalasupp. Praetud pelmeenid on ka ausad ja trikitamata ning liigitatud ahvatleva lastemenüü alla.

Tomatisupp paneeritud kreemiste pallikestega on kergelt vürtsikas ja hästi tasakaalus.

Soolasiig on purki peidetud. Välja õngitsedes jääb eemalt mulje, et tegemist on liivase mererohuse kalaga. Maitseb siiski pehme, mahlane ja õrn.

Veisepõse sööja vaid mõmiseb rahulolevalt ja annab viipekeeles märku, et pole kaua midagi nii oivalist proovinud.

Lamburger on atraktiivses pakendis mahlane ja mehine ports. Kotlet on nimele vastavalt lambane. Vahelt piiluvad välja läikivad peediribad. Kartulite pärast läks isa ja tütre vahel rebimiseks.

Metssea maks on menüüväline roog, päevapakkumises, eelmise päeva jahisaagist. Maitseb õrn ja mahlane. Kaaslaseks kerged ja värsked, õrnalt-õrnalt hapukad kurgirullid. Pärlsibulad, kõrvitsapüree ja imepisikesed nikerdatud kartulipärlid. Võrratu taldrikutäis.

Puu ei aja pöördesse mitte ainult pisikesi patsidega piigasid, vaid paneb silmad särama ka iseteadlikel teismelistel.

Mustikahüüve on kauni väljanägemisega ja haakub imeliselt aknataguse vaatega, nagu kiviklibune rannaäär. Maitselt tundus mulle siiski pisut lääge, aga ma olingi suurest uudishimust ja ahnusest juba oma maitsemeeled viimse piirini proovile pannud.

Jääb vaid loota, et suurepärasel tiimil on plaanid ja ettevalmistused olemas, kuidas kevadel ja suvel, kui suuremad ja näljased inimhulgad liikvel, nende soovidega toime tulla. Hinnad on väga sõbralikud ja meelitavad ligi. Tagasi minema kutsub see paik
juba õige pea, õigupoolest ei tahtnud ma sealt kuidagi lahkuda.